Hakkame siis minema. Pilk Läti poole ja me silme ees veedab videvikku perekond Luik.
Paremal teeservas, siinsamas Aime postkasti kõrval (ja igal pool mujal ka) õitseb kümneid ja kümneid pesakondi ülaseid.
Ikka edasi. Mööda suurt teed küla poole.
Paremal pool teeservas on kraaviojad. Enam-vähem täpselt sellised, mida Toomas Nipernaadi pärlijõgedeks kutsus.
Hoiame korraks vasakule ja pöörame hoovi peale, ent jah - teelaud on kaetud ühele. Niisiis liigume edasi.
Siin, Tamme talus elab bussijuht Mitja. Kell on kaheksa, peremees on kindlasti oma päevaretkedelt kodus.
Ja muidugi on maisoojus vahtrad õitsema paitanud. Jätkame teekonda.
Vallamaja juures näeme Martenit, kes eile koos Margusega prahti rannast minema vedas.
Jõudu! Oma talu juures terve päeva töid toimetanud Tiina seisab täna istutatud sireliheki ees ja puhub möödujaga jupikese juttu.
Paremat kätt elavad Luise, Märt, Liise ja Karl August ning nende kaks poliitilise nimega kassi.
Jansoni kurvis sõidab kodu poole Anne. Homme broneerib ja müüb Anne taas lennujaamas pileteid.
Vasakul jälgib meid Elvi ja Aksli rohkearvulise kassiperekonna üks liikmetest.
Aga see siin kõrge männi otsas on Ruhnu kooli poiss Karl Caspar, kes parasjagu raadiosaatjast oma venda kutsub.
Ning Kuunsis me olemegi. Veel natuke ja...
Ja nii ta silmapiiri taha sulpsatabki. See pühapäev. Et uued homsed saaksid taas silmapiiri tagant kerkida.-Kadri