Meie esivanemad teadsid, kuidas peab puid austama. Puud olid neile pühad, andsid energiat, olid vajalikud, et karmides tingimustes ellu jääda. Kas siis, et sooja saada, külma, tuule ja vihma eest varjuda, tööriistu teha, paate ehitada jne.
Väidetakse, et puud kuulevad, tunnevad valu ja kui neile haiget teha, siis peaks nendelt andeks paluma. Võibolla on selle välja mõelnud inimesed, kes suhtuvad kõigesse elavasse suure austusega. Kuid kindlasti on seal ka tõde.
Enamik ruhnlasi hoiab oma saare loodust ja on igati ära teeninud elu siin, Eesti ühe kõige ilusama loodusega saarel.
Kuid meie seas on keegi, kellel on Ruhnu loodusest ükskõik.
Jalutasin laupäeval Limo randa, ei olnud seal ammu käinud ja otsustasin minna rada pidi, mis viib ülesse Limo luitele Vana-Ringsu tee ja Limo tee vahelt. Teadaolevalt on see jalgrada, sest kunagine laiem tee on puudest kinni kasvanud. See on mõnus rada mereranda minekuks, sest seal ei saa sõita autoga ja nii on seal mõnus jalutada.
Veidi maad enne, kui jalgrada ristub suurema teega, märkasin mahasõidetud noori mände, mitmel vanal männil on puukoor katki ja nagu pisarad jookseb vaik mööda puutüve alla. Mustika- ja pohlavarred on traktorirataste all lõhutud.
Võib olla ma isegi mõistaksin seda tegu, kui see tee viiks kohta, kuhu on väga vaja minna ja mujalt ligi ei pääse. Antud jalgrada, mida pidi on traktoriga sõidetud ja puid lõhkutud, viib kohta, kuhu pääseb ligi nii Limo kui ka Ringsu tee poolt.
Siinkohal aga ma ei mõista, miks on vaja sõita mööda ilusat metsarada traktoriga lõhkudes puid ja metsa pinnast. Väga kurb.

AriiN