Suvest on meelde jäänud mõned seosed kärssninade ja paari väljendi kohta. Siga kui ajalooliselt tavapärane inimkaasleja liik on ka tänapäeva inimese kõnepruuki oma jälje jätnud. Huvitav oleks teada, kas keegi keeleinimene on ka asja vastu huvi tundnud? Mõned näited:
Vedru välja viskama - sellest rääkis Endel, kui ükskord mööda jalutas. Tuleneb tõsiasjast, et kärssninade muidu rõngas, vedrukujuline saba läheb peale veristamist sirgu/lonti/lõdvaks. Kasutatakse mitte eriti sümpaatse inimese suremise kohta (võrdle - hukkuma, langema). Meenub vanameister Tepandi laul Ristikivi sõnadele "... enne veel kui külge mulle haagitakse vedur/ tagumise vaguni tagumisest aknast/ viskan oma vedru välja..."
Sigadus - üldlevinud väljend mingi pahateo kohta. Kärssninade puhul on vist küll ainuvõimalik pahategu mingi inimesele olulise maatüki ülessonkimine (käib ka metssea kohta). Mis on kärssnina heategu? Panni peal säriseda.
Kärssa likku panema - tuleneb vist kärssnina kombest veel puristada ja oma kärssa pesta/leotada. Minu tudengipõlves kasutati väljendit üle keskmise pummelungi kohta (siis kui reeglina üsna rahatud tudengid veel Royali piiritust jõid...). Tänapäevaseid ütlusi ei tea, peaks noorematelt küsima.
Seanahka vedama - kasutatkase laisa inimese kohta. Tuleneb vist sea kombest ennast täis õgida ja võimalikult vähe liigutada (eriti kehtib täiskasvanud loomade kohta, nooremad on energilisemad). Tänapäeva tõud ongi sellisteks aretatud.
"Karjub nagu siga aia vahel" - kes on proovinud seale teha midagi, millega see hästi nõus ei ole, näiteks põrsast sülle võtta, teab mis see tähendab. Õudne, üle küla kostuv kisa. Kasutataksegi sellisel puhul.
Seasõrg - lihtne ja tihti kasutatav sõlme nimi. Kasutatakse sea ülesriputmaisel peale veristamist.
Seakõrv e vurrik - seen. Ju siis meenutab seakõrva, ise ei tunne ja pole näinud. Parmasto Ruhnu seente nimestikus puudub.
Seatapp, seahernes, sealõuarohi, seanupp, seaohakas, seapähkel - tavalised ja vähemtavalised taimenimed. Peale seaohaka ja seapähkli kasvavad ka Ruhnus.
Kaarel