"Eesti väikesaared". Lühike retsensioon.

Mõni aeg tagasi sattus mulle kätte raamat „Eesti väikesaared“, koostajad Aado Keskpaik, Maret Pank ja Heli Salong, kirjastus Koolibri, 2009. Võtsin kätte ja vaatasin ka – raamat nagu raamat ikka, hulk ilusaid pilte ja teksti kah üksjagu. Lappasin läbi ja olin rahul: väikesaared jälle maailmale lähemal. Vaatasin siis Ruhnu pilte ja loen: võõras saab teada, et Ruhnus on Liiso talu (mis ei vasta tõele), et Ruhnu mehe olulisemad kaaslased tähtsuse järjekorras on tema paat ja tema naine (mis ei vasta tõele), et praegune kirikute asukoht on juba muinasajast peale ruhnlaste pühakoht (mis ei vasta tõele), et Ruhnu metalltuletorni on projekteerinud maailmakuulus Gustave Eiffel (mis ei vasta tõele), et tuletorn toodi Ruhnu 1877. aastal (mis ei vasta tõele). Aga mis sellest, tekst kah ju pikk ja rohket asjalikku informatsiooni täis. Võtsin siis teksti ka läbi lugeda. Algus oli nagu lugemine ikka, aga kui ma raamatust teada sain, et Ruhnus elab teiste imetajate hulgas hall- ja valgejänes, et meres leidub mujal suhteliselt harva esinevaid liike nagu emakala ja pullukala, et kõige rikkalikumad on kevadkuduräime saagid, et Ruhnu luitestikku katavad palu- ja nõmmemetsad, siis läksid küll silmad punni pähe ja seepeale lugesin teksti 3 korda põhjalikult läbi. Sellest tulenevalt alljärgnev postitus.

Raamatu tagakaanelt loeme: „Käesolevas väljaandes on tehtud valik nende väikesaarte kasuks, mis on kunagi olnud asustatud või kus on püsiasustus ka tänapäeval. Eesti suuruselt esimesed neli esimest saart – Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja Vormsi – on tuntud-teatud rohkem kui mis tahes teine saar Soome lahes või Lääne-Eesti väikesaarte hulgas. Nemad jäävad nii suuruse kui tuntuse poolest mängust välja.“ Otsin mis ma otsin, aga Piirissaart ma raamatust ei leia. Ju on siis teine koostajate arvates liiga suur või liiga tuntud. Või pole seal püsiasustust olnud või ei ole ka praegu.

Saare pindala on lk 222 märgitud 11,4 km2. Õige on 11.9 km2, mis on võetud viimase Eesti põhikaardi järgi ja on ka muidugi muutuv suurus. 2005. a tormi ajal vähenes saare pindala minu hinnangu järgi kümnete hektarite võrra.

Lk 223 kirjutab keegi: „Luitestikku, mis kohati algab üsna veepiiri lähedalt ja tõuseb järsu nõlvana üle 10 m kõrguseks, katavad palu- ja nõmmemetsad.“ Eesti Loodusuurijate Seltsi aastaraamatu 73. köites (1993), mis on Ruhnu loodusele pühendatud ja mida kasutatud kirjanduses viidatud millegipärst ei ole, kirjutab botaanik Elle Roosaluste (lk 90): „Nõmmemetsad on levinud väga väikesel pindalal saare kagu- ja kirdeosas. (---)“ Mis vastab ka tõele. Sestap on nõmmemetsa kasvukohatüübi seostamine Ruhnu saarega täiesti ebakohane. Tavaline on tõepoolest palumets, ka sooviku-, harvem laanemets.

Ringsu sadama lähedadusse püstitatud skulptuurikogumiku autor on lätlane Girtz Burvis. Tema nägemuse järgi kujutleb Ruhnu mehe ja naise kõrvale püstitatud paadikujuline skulpuur paati, mille püstistele istepinkidele pandud kivid sümboliseerivad merre jäänud meeste hingi. Tean seda sellepärast, et 2005. a püstitatud skulptuuri valmimine läks nii kiireks, et Girtz ei jõudnud asja päris ise lõpetada ja palus mul kivid (meeste hinged) sinna üles upitada. Mida ma laste abiga ka tegin. Tänaseks on kivid tõenäoliselt juba korduvalt üksteist välja vahetanud. Ruhnurootslaste jt kirjelduste põhjal ei saa küll väita, et paat oleks Ruhnu mehele tähtsam kaaslane kui naine – seda saab väita ainult väga-väga saarekauge inimene. Pigem on vastupidi – naised hoiavad (ka Kihnu jt saared) saare elul hinge sees.

Viimased andmed jäneste olemasolust saarel leiab kirjanduses 20. sajandi I poolest. Raamatu teadaanne (lk 225), et aastal 2009 elab Ruhnu saarel elab nii hall- kui valgejänes, viitab teksti kirjutajate, koostajate ja toimetajate süüdimatusele. Ruhnu saarel ei ela enam ammu ei ühte ega teist liiki. ELUS aastaraamat (1993) lk 22: „(---) Suurimat tähelepanu pöörati 1981. a imetajate uurimisele. Kohati 5 liiki imetajaid: metskitse (1981.a ) üle saja isendi, rebast, põhja-nahkhiirt , rändrotti ja koduhiirt. (---) Saarel varem elanud siil näis olevat välja surnud.“ Tegelikult me ei tea, mitu liiki imetajaid Ruhnus elab: nahkhiiri pole keegi Ruhnus uurinud.

Lk 225 kirjutab „Eesti väikesaared“: „Ruhnu meri on rikas kalade poolest. Siin leidub selliseid mujal suhteliselt harvaesinevaid liike nagu emakala ja pullukala, suhteliselt hästi on säilinud siia populatsioon.“ Siia populatsioon on tõesti hästi säilinud, olles kalateadlaste hinnangul Eesti arvukaim. Et aga emakala on suhteliselt harvaesinev, on üllatus. Iga kalamees teab, et emakala e kiviluts mere kõige tavalisemaid kalu on. Pullukala nimetamine aga Ruhnuga seoses on veel suurem üllatus – pole sellist tegelast kunagi näinud ega vist ei näegi. Tartu Ülikooli Eesti Mereintituut on viimatisel põhjalikul Gretagrundi ja Ruhnu kalastiku uuringul tabanud 1 pullukala, ja seegi oli mingi röövkala maos poolseeditud olekus. Kirjanduse andmetel võib pullukala olla tavaline liik, aga tema areaali määramine on tema süvaveelembuse ja kättesaamatuse tõttu võimatu.

1757. aastal ei ehitatud Haubjerre mäele tulepaaki. Jaan Vali Muinsuskaitseametist kirjutab (käsikiri): „1856. aasta Läänemere tuletornide ülevaatuse raportis tehti laevasõiduohutuse parandamiseks Liivi lahes ettepanek otsida Ruhnu tuletornile uus asukoht saare keskel liivakünkal või ehitada veel teine tuletorn idarannale ja uuendada ka vana tuletorn läänerannal. 1860. aastal valmis uus puidust kuuetahuline 34-meetrine puidust tuletorn saare keskel kõrgemal liivikul — Haubjerre künkal. Ringsektoriga valge püsitule kõrgus merepinnast oli 61 m, nähtavuskaugus 16 miili. Tuletorni juurde ehitati elamu, saun, ait ja kaev. 1869. aastal plaaniti tuletorni paigaldada uus II järgu dioptriline aparaat, aga puidust tuletorni peeti raske seadme paigaldamiseks liialt nõrgaks. Otsustati ehitada uus metallist tuletorn. 1875. aastal telliti Prantsusmaalt Le Havre’ist firmalt Forges et Chantiers de la Mediterranee metalltorni detailid ja T.r. Sautter, Lemonnier & Co firmast püsiva tulega II järgu dioptriline aparaat. Lähedalasuvasse Limo randa ehitati uue tuletorni detailide kohaletoimetamiseks paadisild ja üle luidete kivitee. 1876. aastal olid detailid kohal ning kokkumonteeritud halli kehandi ja punase kupliga tuletorn alustas tööd 1877. aastal. 40 m kõrgune tuletorn koosneb silindrilisest....”

Siinkohal võib kirjutajatele andeks anda: ka palljud enne neid, k.a. teatmeteosed eksivad. Keegi lihtsalt ei suvatsenud vaadata Mellini 1798. a Liivimaa kaarti, kus tuletorn ikka veel pidulikult Pärsis viibib.

Lk 230 loeme: ”Ruhnus asub Eesti sügavamaid puurauke (787,4m), millest väljuv vesi on ravivee omadustega. On olnud mõtteid hakata seda mineraalvett joogiveena tootma.” Siiamaani on küll olnud mõtteid hakata seda vett kümblusveena tootma/villima, joogiveena kõrvetab see kindlasti ka oluliselt lahjendatul kujul sisikonna ära. Vee põhiline ravitoime baseerub broomil, mille raviomadused teatud ihuhädaade puhul on ka teaduslikult tõestatud. President Arnold Rüütel viitas omal ajal külaskäigul Ruhnu saarele, et nõuka ajal oli isegi mingil hetkel plaanis Ruhnu mineraalveest broomi tootma hakata. Küllap jäi asi keerukate ja kallite logistikaprobleemide taha toppama.

Lk 233 loeme ”Eesti väikesaartest”: ”Maailmakuulsa inseneri Gustave Eiffeli projekteeritud muinsuskaitsealune tuletorn toodi Ruhnusse 1877. aastal ....” Tõendusmaterjali, et lugupeetud ettevõtja ja insener Eiffel oleks Ruhnu tuletorni projekteerinud, pole keegi näinud. See on tore legend, mille ruhnlased on ise tuletorni haipimiseks välja mõelnud. Aga kuskil trükisõnas asja tõsimeelselt nõnda esitada on lihtsalt valetamine.

Nagu eelnevalt selgus, telliti metalltuletorn Prantsusmaalt 1875. a, Ruhnu jõudis see 1876, tööle hakkas 1877. a. (Muuseas – tolla oli ruhnlastel veel mitu suurt ehitist käsil: 1875 ehitati vana mahapõlenud pastoraadi asemele uus, tänaseni töötav hoone ja Sjustaka neemele ehitati 1876. aastaks merepäästejaama paadikuur ja ka osaliselt tänaseni säilinud kivimuul. Ju oli võõrtööjõu saarel viibimine kah asjale hulga abiks.).

Lk 226 loeme: ”2007. aastast tegeletakse Ruhnu saarel taas kalapüügiga.” Kalapüügiga on Ruhnu saarel tegeletud kogu aeg, õige on väide, et 2007. aastast tegeletakse taas kutselise kalapüügiga.

Lk 226 pildiallkirjast loeme: ”Eesti rannikumere vanima saare Ruhnu kaks kirikut seisavad nõnda külg-külje kõrval, sest just see paik on olnud juba muinasajast peale saareelanike pühakoht.” See paik ei ole teadaolevalt olnud kindlasti mitte saareelanike muinasaegne pühakoht. Viimaste teaduslike uuringute järgi oli ka viikingiaegne asulakoht Linbackas, muinasajast rääkimata (vt Aivar Kriiska uurimistulemusi Ruhnu kaartidelt või www.muinas.ee). Uue kiriku vanale kirikule nõnda lähedale tingis aga hoopis tolleaegse kirikuõpejata soov vana puukirik aegade hämarusse saata. Selleks kaevati uue kiriku vundamendi auk vanale kirkule nii lähedale, et vana kirik ise uue vundamendiauku kukuks. Õnneks ei läinud jumalasulase tegu korda.

Mis on pika jutu lühike kokkuvõte? Kindlasti ei tohi raamatut kasutada andmeallikana, ka koolidest tuleks see pigem ära korjata. Teiste saarte tekste ei julge vaadatagi, lugemisest rääkimata. Ja piirissaarlaste nahas ei tahaks küll olla.

Kaarel