Eile vapustas kogu saart iga-aastane suursündmus: toimuma pidi mardijooks. Päev otsa sadas lausvihma ja igaüks istus vagaselt oma urus, aga seda innukamalt külastati õhtupoolikul poodi. Maiustuste läbimüük suurenes hüppeliselt. Kes hiljaks jäi, pidi väikeste martide ees silmad peast häbenema: esimene külastatav olevat sunnitud neile hädaga koguni tomateid andma. Teated martide liikumisest levisid aga kulutulena ja kõik see mees kobis komme ja krõpse ostma. Mitja, kes selles kommipabinas suurima rahuga ahju kõrval oma kohal troonis (tema ei pidanud ebaametlikel andmetel ja/või geograafilistel põhjustel vist külastuse osaliseks saama) arvas, et täiskasvanud martidega oleks palju lihtsam: igale sandile pits viina mauhti hinge alla ja valmis! Ülejäänud seltskond aga ägas zhanri kriisi all: mida martidele osta? Kui palju? Kui kallist? Kui palju neid ikka üldse on? Kommiriiuli ees käis meeleheitlik sekeldamine. Elavalt reageeriti ebakindlatele teadetele martide koosseisust ja liikumistrajektoorist, et õigel ajal täies varustuses kohal olla.
Samal ajal lidus kooliõpetajate käe all eeskujuliku ettevalmistuse saanud martide kamp piitsutavas tuules ja vihmas grimmi ja kostüümide pudenedes majast majja. Kõige lõpuks, juba poe sulgemise järel, kui täiskasvanute igavlev kamp lohutus poris ja pimeduses vastumeelselt koju oli liibanud, jõuti ka meie poole. Delegatsioon vähendatud koosseisus esitas vaatamata Tuksi lubamatule vahelesegamisele laitmatu kava, mis koosnes a) muusikalisest osast: tuntud pulmalaul „Laulge poisid, laulge peiud“ ja nukker soome „Mullu mina muidu“( kohusetundlikult esitati kõik salmid, kusjuures noorliikmed Iti ja Karl-August laulsid kaasa) ning b) uskumatult arvukatest ja keerukatest rahvalikest mõistatustest (Emma). Mis seal salata, ei hakanud hammas rahvalikele mõistatustele peale… Eelkõige äärmiselt autentsesse kasukasse riietatud martide juht Joosep oli oma ülesannete kõrgusel. Muuseas, olgu öeldud, et kostüümid ja näomaalingud olid üldse nii head, et suurivaevu õnnestus martide isikud tuvastadaJ Seejärel kallasime nende toekasse pampu püüdlikult väljavalitud annid ning vormikohaste repliikide vahetamise järel kadus kambake öhhe.
Eva