20 January 2011

Jutustusi kodumaa ajaloost V - Sulev Mets

IKKAGI VIIS KUUD JÄÄVANGIS


Tagantjärele tundub, et kõige rusuvam oli see talvele vastumineku aeg. Teadsime ju, et viimased kirjad ja ajalehed, viimase palgaraha enne pikka talvevaheaega toob postilaev suurelt maalt tavaliselt detsembri kuus. Järgmist võis oodata aprilli lõpul või mais. Vahepeal saadeti ainult äärmisel vajadusel Riiast jäämurdja. Seda mõne suurema õnnetuse või raske haiguse korral. Nii viidi minu saarel oleku ajal Riia haiglasse Rooslaidi Marina.
Aga ometi olid siin elanud ju läbi aegade mitmed inimpõlved. Ja kuuldavasti ikka rahulikult ja õnnelikult. Siinsed inimesed teadsid, milleks talv neid kohustab. Vanad ruhnulased võtsid talve muretult vastu, kui koju oli piisavalt varutud püssirohtu, soola ja lambiõli, veel parem, kui ka suhkrut ja viina, seda viimast nii punast kui valget, et oleks, mida võtta nii kurva meele kui kõhuvalu vastu.
Minu ajal meil seda muret enam ei olnud. Julgen öelda, et viiekümnendate aastate algul oli Ruhnu saar meie vabariigis üks toidu- ja esmatarbekaupadega paremini varustatud paiku. Kui isegi Tallinnas olid veel suhkru- ja saiasabad, oli Ruhnu inimestel võimalik poest võtta küll suhkrut ja saiajahu, liha- ja kalakonserve, sokke ja sooje saapaid, allapölve ja kubemeni ulatuvaid kummikuid. Viina lett lõi silmad kirjuks. Pudelitel nimetused, mida keel ei andnud välja öelda.
Millest küll see? Põhjuse sain teada Pärnu rajooni ametimeestelt. Neil oli õnnestunud Ruhnu jaoks rakendada mingeid üleliiduliselt kehtivaid eeskirju, kus määratleti kaugete ja eraldatud maakohtade eelisvarustamine erifondidest.
Eriti looka vajusid poeriiulid ja letid enne jõule, kui suurem laev tõi kohale talvevarud. Ruhnu elukorraldust vähe tundev inimene nagu minagi siis veel olin, võis küsida, et mis sellest kõigest kasu on, kui raha pole, kui seda kuni kevadeni kätte ei saa. Asi kujunes lihtsamast lihtsamaks. Kui meri kinni läks, pani kaupmees Põllu Albert kassasahtlisse vihiku, kus igal palka saaval inimesel oli oma lehekülg, kuhu Albert või tema noor naine Nadežda panid kirja kõik, mida poest võtsid. Et küll kevadel, kui meri jälle lahti läheb, jõuab maksta. Nii muretut elu, et mine poodi ja muudkui võta ilma rahata, pole mul terve elu jooksul rohkem olnud.
Talv, mida ma varem väheke pelgasin, kujunes arvatust hoopis tegusamaks ja lõbusamaks. Kui jõulud ja uusaasta, vaatamata kehtivale riigikorrale, olid saarel maksvate tavade ja kommete järgi peetud, hakkasime tegema ettevalmistusi hülgepüügiks. Kõigepealt panime kokku asjaarmastajate neljamehelise püügikamba, kellel pole riigi ees mingeid kohustusi, nagu oli riiklikke püügivahendeid kasutavatel kutselistel kaluritel. Sinna kampa kuulusid peale minu ja Leevi veel kaupmees Albert ja Rinksu kalakokkuostupunkti juhataja Ausi Teodor. Kõik neli Saaremaa mehed.
Ka Teodor Aus oli mees, kes saatuse sunnil Ruhnus paremaid aegu ootas. Pärit oli ta minu lapsepõlvekodu lähedalt Möldri külast, kus ta koos ema ja vanema vennaga 1941. aasta juunis kuueteistaastase noorukina Venemaale küüditati. Vend hukati, ema suri. Teodori päästis see, et ta veel alaealise poisina 1942. aastal pääses Siberis loodud Eesti rahvuskorpusesse, kelle sõjatee ta algusest lõpuni kaasa tegi. Tulnud sõja lõppedes tagasi kodukohta, hakkasid julgeolekuorganid teda kimbutama. Kui talle järele tuldi, sattusid viijad segadusse – nendega tuli kaasa noormees, rind täis lahinguordeneid ja medaleid. Seekord lasti ta küll tagasi, aga rahule ei jäetud. Nii siis osutus talle sobivamaks elukohaks Ruhnu.
Et olla hülgepüügil täiesti sõltumata mehed, otsustasime jaanuari kuu jooksul ehitada endale ise julla – kerge puupaadi, millel jääl liikumiseks jalased all. Mis see meil siis teha on ? Rehkendasime nii, et kui meil külas tegid kaks meest kahe päevaga valmis kahelt poolt hööveldatud laudadest ning treitud jalgade ja kuue käepidemega puusärgi, siis neli meest peaksid pisikese kolmemeetrise puupaadiga kuu jooksul küll toime tulema.
Seal me siis mõõtsime ja rehkendasime, saagisime ja hööveldasime, painutasime ja koolutasime ning valmis selle tegime. Isegi nii palju enne püügi algust, et jõudsime sooja puutõrvaga üle tõmmata, ka aerud ja pingid sisse teha.
1953. aasta talv oli hülgepüügiks soodne. Kõva külm tegi korraliku jää, mille torm varakult triivima murdis. Just sellisele hülged poegima tulid. Varahommikuti kostis randa kätte inimlaste kilkamist-karjumist meenutav hülgepoegade kisa.
Arvan, et eriline oli see talv Ruhnu meestele selle poolest, et üle hulga aja saadi hülgejääle minna tõeliste vintpüssidega. Nagu eespool juttu oli, tuli mul eeskirjade kohaselt püssid välja jagada hommikul ja panna tagasi raudkappi õhtul. See aga tähendanuks, et hülgejahiks jääb ainult pisut keskpäevast aega. Nii ma siis andsin neile püssid koju kogu hülgepüügi ajaks, see oli veebruari keskelt märtsi lõpuni. Vähimagi lohakuse või asjata paugutamise korral lubasin ära korjata ja kappi panna.
Mitu korda meie kamp väljas käis, ei mäleta. Seda aga küll, et päris ilma me kunagi tagasi ei tulnud.