Jutustusi kodumaa ajaloost VI - Sulev Mets

SUURIM SAAK STALINI SURMAPÄEVAL


Eriti selgelt on meeles üks jääleminek. See oli 5. märtsil. Õhtul leppisime kokku, et hommikul läheme. Vaatamata sellele, et üle suure Nõukogudemaa oli laotunud must mure, mis võis muutuda lohutamatuks leinaks niipea, kui kogu maailma tööinimeste armastatud juhi Jossif Stalini magamistoa uksel seisev vikatimees teeb need viimased loetud sammud. Ja just sel ööl ta need tegi. Varahommikul kuulsin raadiost tuntud Moskva diktori Levitani hauatagust häält, mis seda kinnitas.
Et kellelgi meist suure juhi vastu eriti sooje tundeid polnud, otsustasime teha endi jaoks tavalise merepäeva. Aga pean tunnistama, et ometi on see jäänud meelde rohkem kui teised.
Kui randa jõudsime, polnud päike veel tõusnud. Aga idakaares üha laiemalt leekima lööv koidupuna tõotas ilusat ilma – selget ja karget.
Tõusev päike leidis meid Greta madalikule kuhjunud jäämägede juurest. See tähendas, et olime saart ümbritsevalt püsijäält jõudnud triivjääle. Siin panime noorhüljeste kisa järgi maha kursi, mis aga sugugi ei tähendanud, et me seda mööda saime minna. Hülgemere meestel oli selle kohta oma ütlemine: triivjää on kut rahamaia naise meel, sap saa arugit, kui oled jäetud teiselepoole pragu, millest enam üle ep hüppa.
Salakaval on see avamere triivjää küll. Sa lähed ja ümberringi on kilomeetrite ulatuses kindel jalgealune. Ka ilm on ilus ja tuuletu. Ometi kuuled korraga selja taga raginat ja paukumist, ning näed, et seal, kust äsja tulid, on pragu, millest enam üle ei hüppa. Ei riski hüpata, sest all on sügavik. Seepärast kehtib hülgejääl vääramatu kord – üks meestest on alati julla lähedal, et lahtise vee taha jäänud merehädalistele appi minna.
Nii me seal läksime – jullat mööda jääd kaasa vedades, lahvandustest ja pragudest üle sõudes. Ikka sinnapoole, kust paistsid tormist kokku lükatud vaata et madalate majade kõrgused rüsijää kuhilad. Just sealsetes jääkoobastes toob hülgekari ilmale oma noore põlvkonna ja hoolitseb selle eest, kuni pojad oma kreemikasvalge kasuka hallikirju vastu vahetavad ja julgevad vette minna. Seal lähikonnas hoiab vana hüljes oma hammaste ja hingeõhuga lahti augu, kust mahub jääle käima, ja teised pisemad augud, kust hädakorral hingama tulles ainult nina välja pistab.
Järelikult olid need paigad kõige hülgerohkemad ja seda just noorte poegade poolest, kelle nahka peeti kõige hinnalisemaks.
Nii me siis võtsimegi ainult poegi, keda sealsamas nülgisime. Nahad tõstsime jullasse, lihakehad saatsime auku kaladele söödaks. Sel päeval saime minu mäletamist mööda kõige suurema saagi – kahekümne poja ringis. Meie julla poleks neid hülgeid tervetena ära kandnud, seda just lahvandustes, kus meil endil tuli paati ronida.
Vanemaid hülgeid me ei küttinud. Mina vist ainult ühe lasin, kes oli oma august piisavalt kaugele tulnud, kust haavatuna auku tagasi ronida enam ei jaksanud.
Üldse on suuri hülgeid kindlam püüda harpuuniga august. Et seda kirjeldada, tuleb mul rääkida sellisest hülgepüügiriistast nagu käks. See on mehest pisut pikem latt, mille ühes otsas on metallist teravik ja konks nagu pootshaagil. Jääl kõndides heidetakse seda oma jalge ette. Kui teravik jääst läbi läheb, tähendab see, et ei kanna meest peal. Konksu läheb vaja läbivajumise korral enda tervele jääle tirimiseks. Lati teine ots on peenelt ümar, kuhu saab suruda kidadega harpuuniotsmiku, millel nöör järel. Hülge suurele augule hingama tulles lüüakse talle harpuun kehasse ja solgutatakse nööri otsas kuni haavatud ja väsinud loom konksuga jääle tiritakse. Meie harpuuniga ühtki hüljest ei püüdnud
Kümneid kilomeetreid maha vantsinud ja jullat tirinud väsinud meestel oli saarele tagasitulek tõsine katsumus. Seda enam, et lahvandused,kust päeval läbi sõudsime, olid õhtuks noore jääga kaetud. Aga parajalt sellisega, mis aerutada ei andnud, kuid ka meest ei kandnud. Proovisime nii, et üks mees oli paadi ninas ja peksis käksiga teed lahti. Sellise vangitööga me kaugele ei jõudnud. Siis võtsime nõuks oodata, et õhtueelne krõbe külm jää tugevamaks teeks, mis üksteise järel paadi ees pikast nöörist kinni hoides roomavad mehed ja ka nende julla peal kannaks. Aega võttis, aga asja sai. Oli juba suur pime, kui me majaka tule kursil maale jõudsime.
Saagi jagasime alati võrdselt. Oma osa andsin rahvamaja noorikule, kes minu eest koolitunnid andis. Kui kasuka jagu täis sai, pihtis ta avameelselt, et ühe korra võiksin kindlasti veel ära käia, sest praegu jääb asi poolikuks - muhvi jagu on puudu.
Pole võimalik mitte märgata, kuidas elu Ruhnu saarel võtab kevadtalvel hülgepüügi aja saabudes teise ilme. Vaevalt jõuab levida perest peresse kuuldus, et keegi on lasknud esimese mustu, kui küla jääb vähegi sobiva mereilma korral meestest tühjaks. On ju juba ammu käidud rannas jää seisukorda uurimas ja mis siis nüüd veel kodus passida, kui keegi kasvõi ühegi juba saanud on.
Külas on kombeks, et esimesest saagist viiakse merevärsket ka kas naabriperele või mõnele heale tuttavale, kellel pole veel püügiõnne olnud. Kui esialgu tunned vürtsisegust ahjuliha lõhna mõne üksiku talu õuel, siis varsti, kui triivjää on toonud kohale poegivate hallhüljeste karjad ja liha laialt käes, saadab sind saarel hommikust õhtuni hülgelihale omane imal traani lõhn. Aga see ei saagi teisiti olla. Ehkki koju tuuakse taisemad tükid ja neid maitseainetega suupärasemaks proovitakse teha, jääb neile tugev traani lõhn ja maitse ikkagi juurde. Ei siin aita küüslauguga soolamine, suitsutamine ega kuivatamine. See lõhn võtab sind hommikul vastu kooli koridoris, sest hülgerasvaga on määritud laste välisjalanõud. Võtab vastu klassitoas, sest koolikotis on lõunaleivaga koos tükk hülgeliha. Tugev lõhn võtab sind vastu poes. Selle on toonud kaasa Hansu Jürka, kes kodus parajasti vaksapaksustest hülgetümpsi tükkidest sularasva välja ajab, mille siis hea raha eest Pärnu meestele maja värvimiseks maha müüb. Rannarahvale on ammu teada, et hülgerasvaga tehtud värv on värnitsa omast palju ilmakindlam.
Ei ole mõeldav, et poolteist aastat Ruhnul elanud inimene pole proovinud hülgeliha süüa. Seepärast on mult tihti küsitud, kuidas oli. Rohkem kui kusagil mujal sobib selle kohta ütlemine, et pole liha ega kala. Ehkki olen hülgeliha liua juures klaase kokku lüües seda mehist sakusmenti kiitnud, kippus mul sel puhul suu siiski sooja vett täis tulema.