Jutustusi kodumaa ajaloost VII - Sulev Mets

SUUR SULA


Just nii nimetati aega vahetult pärast Stalini surma. Nimetati seepärast, et hakkas sulama see igikelts, millesse oli aastakümnete jooksul tardunud maailma ühe suurima riigi ühiskondlik-poliitiline elu. Riigi, kus elu normiks oli seadustatud vassimine ja valetamine, ülekohus ja julmus, kus rahvast hoiti ohjes sadistidele usaldatud omavoliga.
Pani imestama, kui palju põnevust ja ärevust tekitas ühe inimese surm terves riigis ülevalt alla. Võib isegi öelda, et Kremli kroonitud peadega punavanakestest kuni Ruhnu saarel poliitilist peavarju otsinuteni välja. Millise kiiruga hakati igapäevaelust välja rookima lauslollusi! Kaotati alles eelmisel aastal Eestis loodud kolm oblastit. Samuti inimeste liikumist takistanud piiritsoonid. Pandi kohvreid pakkima Venemaalt siia saadetud umbkeelsed kõrgemad partei- ja riigiametnikud. Tagasi koju hakkasid tulema vangid ja väljasaadetud.
Aeg oli hakata ajama asja minu Ruhnust Pärnu toomiseks. Suvepuhkuse ajal sain küll kinnitust, et Pärnu toimetuses on minuga arvestatud, kuid väljaspoolt võtmine tuleb kõne alla üksnes siis, kui suurest oblastilehe toimetusest lahti saanud inimestele töökohad leitud. Seega nihkus minu Ruhnust äratulek aasta lõpu poole. Kooliõpetaja ametist pääsemise pärast ei maksvat mul muretseda, selle ajavad korda ametimehed Pärnus.
Nii oli mul ees pool aastat muretut elu. Koolipuhkuse ajal sõitsin Saaremaa ja Pärnu vahet suitsuangerjakast kaasas. Sügisel saatsin sealsetele tuttavatele soolasiiga. Polnud siis imestada, kui varsti ootas mind Pärnus omaette orderiga tuba ühest suuremast korterist.
Oma mälestused Ruhnust sobib mul lõpetada meenutusega septembrikuu keskpaiku ootamatult kaela sadanud kahepäevasest pidutsemisest.
Vahimadrus majakast andis hommikul teada, et saarele läheneb suurem laev, mille pardal sagib paras parv inimesi. Taipasin kohe, et tegemist on rajooni ametkondadest kokku pandud komisjoniga, kes juba nädalapäevad on oodanud nende jaoks nii pikaks merereisiks sobivat ilma. Komisjoniga, kes oma meretaguse komandeeringu aruandes peab ütlema hea või halva sõna elukorralduse kohta saarel.
Teadsime, et nii suure süvisega laev paadisadamasse ei uju ja sellele tuleb reidile vastu saata paat. See tähendas, et rajoonisakste maale saamine oli meie kätes. Otsustasime, et enne paat vastu ei lähe, kui külast sõna saadetakse. Et läheb alles siis, kui külanõukogu koristaja Liide on valimisteaegse loosungi partei ja rahva ühtsusest kusagilt kapist või kapi tagant üles otsinud ja ukse kohale riputanud, kui koolis ja kolhoosi kontoris on värsked seinalehed välja pandud ning kolhoosi laudanaised, tangilokid peas ja valged kitlid üll, karjaaia väravas külalisi vastu võtmas. Pidi ju sinna tulema kõige rohkem meeskülalisi: veterinaaridest põrsa- ja oinakohitsejaid, Pärnu viidavate lihaloomade väljavalijaid.
Komisjoni esimehe, Pärnu rajooni täitevkomitee esimehe asetäitja Hallmäe tõi sadamast ära Ausi Teodor oma tsikliga. Teised tulid külasse jala, kus siis iga ametimees oma ala inimese üles otsis ja kohvitassi või napsupudeli juures jutu ära rääkis.
Kohe oli selge, et tõsise töise komandeeringu asemel oli tegu pigem huvireisiga. Kui saar risti-põiki läbi käidud, võimsate mändidega palistatud Limo liivaranna ilu imetletud, sealsed palja jala all laulvad liivad kuulatud, kutsuti külalised keha kinnitama. Asisemad ametnikud kolhoosi kontorisse, suurem kamp küla keskele karjalauda juurde, kus kokkadel värsket liha lahedamalt käes ja kust ka poeni, mis nii tähtsa sündmuse puhul kauem lahti peeti, polnud palju maad. Igatahes naeru, laulujoru ja pillimängu jagus seal sel sumedal septembriõhtul poole ööni välja.
Hommikul teati rääkida, et kõige põnevam olnud ühisel istumisel karjalauda juures see, kui oma ala asjatundjad hakanud peolistele pakkuma üht kõige haruldasemat delikatessrooga – lõkkel praetud pulli-, jäära- ja põrsamune, mis nad päeval maha olid lõiganud. Imejõud pidi neil olema. Rääkimata sellest, et nad igas vanuses inimese erguks teevad, mistõttu eakamates abieludes palju pettumust ja arusaamatust ära jääb, hoiavad nad viinavõtnud mehe ikka ja alati mõistuse juures.
Kas see jutt ka paika peab, ei oska öelda, sest kui mina jaole sain, oli munaroog otsas. Sellest pisikesest sitkest lihapirest, mis Polli Evald mulle oma tüki otsast andis, oli mul väga raske mingit järeldust teha.
Teine päev oli hommikust peale töine. Hakati paatidega vedama laeva loomi, kes pidid minema mandrile majandi lihamüügikohustuse katteks. Töö edenes: lõunaks oli laeva tekk loomi täis. Rohkem kui loomade laadimine tegi laeva kaptenile muret pohmellivines reisiseltskonna laevale saamine. Sest ilm kiirustas tagant – järjest jõudsamalt hägustasid silmapiiri tuult ja tormi tõotavad loodepagid.
Kui kallite külaliste saatmisel Rinksu sadamakail kallistamised ja musutamised tehtud, oli juba kena tuul väljas. Viimaste naiskülaliste pardale upitamise aegu lõi paras südvest neil sabad sedamaad üles, et näitas Ruhnu meestele kenasti kätte, millised milaneesid tol ajal suures ilmas moes olid.
Ruhnuga on nii, et ükskõik kust tuul puhub, murrab laine randa. Lahesoppi, kuhu laevadel selle eest varju minna, pole. Kergemalt pääsevad need, kes jõuavad end tuulele õiget pidi vastu seada. Seekord sedapidi ei jõutud. Laev sattus külglainesse, mis pani tühja trümmi ja lahtise tekilaadungiga laeva lengerdama – kord ühele, kord teisele küljele. Ja siis see juhtuski. Piisas paarist-kolmest kallutamisest kui kogu loomakari merre kallati.
Vaatasin ja mõtlesin jumala tarkusele, kes on nii tihti pannud käe ette inimese lollusest esile kutsutud õnnetustele ja ohtudele. Sa mõtle vaid! Ta nägi ette isegi seda, nagu see Ruhnu laevareis, ja oli õpetanud loomad, et nad ära ei upuks, ujuma.
Nii nad seal siis tulid: lehmad, lambad, sead, ka mõned hobused, läbisegi. Tulid valgelakaliste lainete vahel maa poole teed otsides, tulid tagasi koju. Enne, kui laev silmapiiri taha kadus, oli rand loomadest tühi. Kodumets oli neile tuulevarju pakkunud.
Õhtuks olid hobused, lehmad ja lambad kõik kodus tagasi. Sigadest, keda laevas oli kõige rohkem, aga mõni üksik.
Sedamööda, kuidas aeg läks, levis kuuldus, et üks või teine juhtunud metsas nägema seasuguseid väga karvaseid loomi. Mida talve poole, seda paksema ja tumedama karvaga. Kui esimesel paaril aastal veel üsna sageli, siis ajapikku, jumalale tänu, järjest harvemini. Sest eks ta oli ikka kõige kaugema metsaaluse maja naistele kõhe küll, kui pimedatel tormistel sügisõhtutel vaatasid metsapoolsest aknast sisse üleni karvadesse kasvanud võõrad näod. Kas need aga kunagi merehädast pääsenud sigade järglased olid, ei julgenud naised kinnitada. Nende arvates võis tegu olla ka saarel tormivarju otsivate traalimeestega.


Detsembri kuus sain Pärnust kutse saarelt ära tulla. Töökoht toimetuses ootamas. Oligi viimane aeg, sest jäänõeltest kihiseval merel polnud enam jaksu külmale vastu panna. Aga just siis tuli saarel paiknevatele mereväelastele viimast talvevaru tooma sõjaväekaater, millega sain Riiga. Jõulupühadeks, mida siis küll ametlikult ei peetud, olin Pärnus. Vastu minemas oma elu uuele etapile. Teada saamas, kas aastaringid noorel tüvel on andnud soovitud sitkust ja talletanud tarkust, et tulla toime suurilma virvatulede ahvatlustes peituvate karmide katsumustega.