Tahan kirjutada rajatistest Ruhnus.
Kui mulle mu õpinguaastate jooksul kunstikoolis midagi muud külge ei hakanud, siis üks asi küll! Kunstis, olgu see siis maal, arhitektuur, maastikuarhitektuur, asulaplaneering või miski muu, on tähtsaim kontseptsioon.
Kontseptsiooni ülesandeks on ühendada üldine ja detailne ühtseks tervikuks - vähemalt visuaalses plaanis.
Siinkohal võidakse väita, et vaat kus tuli tarkusega lagedale. Kuid sellega tahan ma öelda, et kui me vaatame läbi aegade oma kodusaart Ruhnut, siis ilmselt kõik on nõus, et rootslaste aegu valitses arhitektuurilises plaanis teatud kord.
Igal hoonel oli oma läbiv tunnusjoon. Elumajad ühtviisi, kõrvalhooned teist ja kolmandat moodi. Arhitektuuriline hierarhia oli paigas.
Muidugi on oluline ära märkida asjaolu, et ehitusmaterjali valik oli suhteliselt piiratud – selleks oli valdavalt kohalik naturaalne tooraine: puit, õlg, kivi (kasutusel olid ka plekk-katused, klaas ja uuemal ajal metallfurnituur). Seetõttu säilitas tolleaegne arhitektuurne miljöö ka kooskõla ümbritseva keskkonnaga, millel tollal puudus sünteetiline mekk just materjalide kasutuse osas. Kõik see on nüüdseks ajalugu.
Nojah, võiks ju öelda, et ajad on muutunud, hoonete paigutus ja elukorraldus teised. Materjalide valik laiem - mida veel tahta, ehita kas või plekist või plastikust hooneid. Küsimus ongi nüüd selles, kas meil on ühtset arusaama, millist ehituslaadi tuleks rakendada saarel, nii et säiliks rajatiste keskkonda sobilikkus nii detailis kui üldplaanis.
Siinkohal tooksingi välja väga olulise momendi: oleme väike saar - ambitsioonid suured, ressursse vähe. Mida selline olukord endaga kaasa võib tuua? Et seda mõista, tuleb meil tagasi vaadata lähiminevikku. On ju ütluski, et kes ei mäleta minevikku, elab ka tulevikuta.
Kui tulla sadamast küla poole, siis asula algab ju tööstusmaastikuga. Paremat kätt jääb nii-öelda töökoda, mille ees laiub „pritsumeeste paradiis“. Omal ajal sai alguse plaan rajada uhke hoonestus (projektidki säilinud), mille loetelust ainsana ja ilmselt kõige tähtsamana valmis kustutusautode depoo! Ilmselt rahanappuse tõttu jäid ära veevoolikute kuivatamise torn ja vahetult kohe depoo kõrvale tolleaegse külanõukogu esimehe autogaraaž.
Kõnealune vundament ühes jupikese seinaga meenutab katkist purihammast: küsimata leiba, seisab see keset töökoja hoovi ja selle ümber moodustub hobuserauakujuliselt n-ö „auring“ – nii tülikas on töökoja hoovi sisse ja välja sõita!
Vasakul pool enne asulat asub „kombinaat“. Püsti kaks poolikut hoonet, ülejäänud alal laiuvad soklid, paneelid.
Kõik on poolik. Milles asi, kõik justkui oli: idee oli, ehitus käis, aga nii ta jäi... Raske on seda ka muuks funktsiooniks kohandada. Ka see on üks osa saare ehituspärandist.
Nii me edasi minna ei saa sel lihtsal põhjusel, et saar on liiga väike sedalaadi „šedöövriteks“.
Vastust ei pea kaugelt otsima! Kas alati saab süüd raha kaela ajada. Raha ei ole ega jätku seda ju piisavalt kunagi. Sellisel vähese rahvaarvuga väikesel saarel peab olema leidlikkust ja oskust põhjalikult kaaluda kõik võimalikud plaanid. Lõppude lõpuks on alati parem üks korralik toimiv väike rajatis kui üks tohutu suur poolik pinnalaotus.
Siit algabki kogu asja raskus, sest kes meist on nii tark (visionäär), et suudaks tulevikku ette näha, kui tegemist on saare kontekstis nii suuremahulise projektiga. See tuleks läbi viia etapiti, nii et see ei kaotaks aja jooksul oma sisulist väärtust ega arhitektuurilist kooskõla übritsevaga.
Minu meelest puudub meil kontseptsioon, milline võiks välja näha valla esinduslik pool külas. Kui me vaatame sadamat ja lennujaama, siis sellest kiirgub kaasaegsust, jääb veel vaid oodata, millal elektrijaam renoveeritakse. Saare lõunatipp ruulib täiega oma esinduses. Mõistagi on need kolm erinevat asutust oma rahakoti peal.
Kui jutt käib uuest koolimajast, siis miks ei võiks see olla osa meie kaunist esindusest?
Ausalt öeldes minule isiklikult olemasolev vallamaja ei sümpatiseeri karvavõrdki. Ma ei kujuta ette, mida arhitekt sellega öelda tahtis. Võib-olla nägi ta ette, et vallamaja töötajate ja saarerahva suhted ei saa olema edaspidi kuigi sõbralikud ja seetõttu projekteeris suure sünge paksude kivist seintega kindluse.
Seetõttu minu arvates (sügavalt isiklik arvamus), uue koolimaja praegune kavandatav asukoht on pehmelt öeldes ülekohtune. Kui vanasti olid kirik, kool ja kõrts tähtsatel kohtadel kogukonnas, siis miks me tahame, et koolimaja oleks kusagile tahaplaanile surutud. Kui kirikus me ei käi ja kõrtsi meil ei ole, siis kooli minemata ei saa ju kuidagi.
Kool kui haridustempel peaks olema oma positsioonilt ja asukohalt ikkagi nähtaval aukohal külla sissesõidul. Kool kui sümbol peaks edastama vaimsust, tarkust. Meie aga justkui häbeneksime selle olemust ja viime ta silma alt ära.
Mõistan, et käes on otsustavad hetked, pikalt mõelda ei ole võimalik. Juhtumisi kooliõde eile ütles, et 21 aastat järjest on üritatud koolimaja ehitada Ruhnu, ehk seekord õnnestub.
Minu suurim soov on, et me suudaksime jõuda ükskord selleni, kus tehakse algust otsustega siia saarele sobiva arhitektuuri osas; et osataks hallile argipäevale vahelduseks mõelda ka laiemalt tulevikule. Tähtis ei ole lihtsalt midagi ära teha, vaid see, kui hästi me tahame teha.

Ruhnu kooli õpetaja Jüri