Kallis Ema, ma ei oska Sulle öelda, mis asi on Õnn.
Osalt sellepärast, et Sa tead ise seda minust tuhat korda paremini, teisalt sellepärast, et mitte keegi kunagi, ei ole osanud seda täpselt öelda.
Õnn võib olla kõige pisikesem, seni tundmatu bakter, sügaval maakera südames ja Õnn võib olla näiteks Kuu erastamine Ruhnu vallale.
Siit seinast sinnani, on Maailm täis inimesi ja loomi, ning isegi taimi, kellede jaoks Õnn, on väga erinev mõiste.
Kui Sind tegi kunagi õnnelikuks see, et ma oma tuba hakkasin koristama, või õppisin õunasüdameid kapi taha mitte peitma, siis võid kindel olla,
et minu jaoks polnud see kuidagi Õnnelik asjade kulg.
Õnn on Sinu oma. See on üks anomaalia, mida tunned ainult Sina, mitte keegi teine ei saa seda sinu eest tunda. Nagu ei tohi keegi seda Sinult ära võtta.
Tihti veedame aastaid Teda jahtides, ning ei peatu millegi ees, et Ta omale saada. Vahest külastab Õnn meid aga nii ootamatult, et niidab hetkega jalust ning aset leiab kõige
mõnusam ja joovastavam kukkumine, mida me isegi soovida ei osanud.
See teadmine teeb head.
Vaata Ema, Maailm on tõesti kirju paik ning mida enam me näeme seda kindlamalt me teame, et kindlat pole siin midagi. - Isegi surm ja maksud on tänapäeval kahtluse alla seatud.
Kogu põllu lilled ja liblikad, võivad põleda hetkega tuhaks, kui üks ainsam õnnetu tikk, vales kohas süttima juhtub.
Kuid juba järgmisel Kevadel, tärkavad tuhast lilled ja nende tuhanded õied, mis on veel värviküllamad, lopsakamad, lõhnavamad ning rikkalikumad kui nende eellased.
Ennem kui arugi saad, on liblikad tagasi ja neid on veel palju rohkem. Tuhanded tiivad lehvitavad laiali suitsu ja vingu, mis mälestustest kaovad kui varahommikune kaste Kodu trepilt.
Õnn ei ole Sinust kunagi kaugel, sest kuigi me vahest tunneme, et meie söestunud hingele ei tule eales enam tröösti, siis oleme me naiivsed oma egoistlikus agoonias ja pimedad,
kuna on ju teada tõde, et igast tuhast, tõuseb ükskord taim.
Palju Õnne Sulle sünnipäevaks Ema, ning tea alati, et kui keegi seda Sinult ära võtma tuleb, on sul neli poega seljataga, kes murravad puruks kõik, mis Sind õnnetuks teha püüab.
Päikest ja soojust ning liblikaid su õuele, sinna kaugele mandrile.
Sind endiselt külla oodates,
Marten