04 October 2012

Etnograafilisi teateid Ruhnust. Ferdinand Leinbock. 1924.Katkendeid III


 Söögid. Joogid. Tubakas.

Kala

Tarvitatavamad kalasordid Ruhnus on: lest, tursk, angerjas, räim, siig, viidikas, kilu, aug j.n.e. Üldse süüakse pea kõiki ümbritsevast merest saada olevaid kalu, isegi nn. Merihärga, mis vahel noodavedamisel lestade hulka satub. Üks kala on ometi, mida ka ruhnulane põlgab: see olla mingi väike roheline kala, mida Ruhnus kutsutakse tatikalaks (see on tõenäoliselt merivarblane, mis ka tänapäeval teinekord võrku satub ja mida tõesti keegi ei söö. Huvitaval kombel pole kalade nimistus lõhe ega meriforelli, mida vanasti oli ehk rohkemgi kui praegu. Hiljem tuleb tekstis välja, et jääalune püük Ruhnus siis eriti levinud ei olnud, võib-olla oli ka Leinbocki külastuse aeg – suve lõpp – selline, kus kellelegi talvine kala pähe ei tulnud. - K) Ka tintidest ei peeta lugu, kuid neid saabki ainult juhtumisi mõni üksik kiluvõrguga (tänapäeval on tint periooditi vägagi arvukas – K).

Värsket, soolamata kala tarvitatakse vähe, ainult püügipäeval keedetakse värske kala suppi, nii lestast, auest (aug – aue: haug – haugi – K), tursast, angerjast. Supp on aga enamasti „lühikese leemega“, s.o. Peatoiduks on kala ja kartul, kuna leent vähe keedetakse ja ka süüakse. Parema meelega tarvitatakse soolatuid ja kuivatatud või suitsetatud kalu.

(---) Suurematele kaladele riputatakse soola ka sisse, et nad paremini soolaga läbi imbuks. Niis oolatakse näiteks siiga, mis siis ühe öö seismise järele, s.o. teisel hommikul kõige parem maitseb. Ka angerjas kõlbab soolatult juba 2-3 päeva pärast süüa ja võib nii terve aasta seista, ilma et rikki läheks. Soolatud angerjast võtavad harilikult hülgekütid jääle minnes toiduks kaasa. Ta maitsvat parem kui muu kala (nimelt toorelt, kuna hülgepüügil tuld kunagi ei tehta).

(---) „Kuuma suitsuga“ ahi oli Ruhnus ainult majakal, hra Brakmani ehitatud, kas ta angerjaid ja turski ning lesti suitsetas.