Oli alles lugu

Kord kahaneva kuu neljapäeval läinud Ruhnu naised kalale. Saanudki piraka kala ja mõlgutanud juba mõtteid maitsvast roast, kui kala ühtäkki keelitama hakkas: „Lubage mind tagasi lainete rüppe! Teie suurima soovi võin ma täita!“ Naised mõtelnud ja mõtelnud seda kõige suuremat soovi, kui siis äkitsi üks naistest teadis - „Küll tahaks oma silmaga näha kuulsat Koit Toomet!“ Sel silmapilgul lõi kala lupsu ja järgmisel lummuslikul hetkel istusidki Ruhnu naised juba Koit Toome enda kõrval. Vaikselt ja hinge kinni hoides. Aga kaua sa ikka niimoodi istud, Koit Toomel praad veel pooleli. Alati on tark lahkuda õigel ajal.

Oma suures õnnes polnud naised argisematele küsimustele mõtlema hakanud. See´p see asi nüüd siis oligi, et lennuk enam samal õhtul kodusaarele tagasi ei suundunud. Niisiis tuli pidada plaani, kuidas Pärnus aeg parajaks teha. Vaevalt olid nad jõudnud meelt mõlgutada, kui Põllu talu peretütar Reeli oli ukse ees, Ruhnu naised endaga ühes viis ja Põllu talu perenaise Aili värviküllasesse lasteaeda sõidutas. Juttusid selles tuledevalges tares oleks jätkunud veel, kui juba hõikasid hoolitsevalt Tiina ema ja isa reisilisi sööma. Küll kostitati kaugelt saarelt saabunud külalisi parimate paladega.

Aga ega üks linnareis pole miski reis, kui ei saa kunstisaali, arvas üks naistest. Lisaks olid kuuldused Pärnu linna näitemajast jõudnud üle mere Ruhnumaalegi. Hing ihkas nüüd kogu seda suure maa ilu ise näha. Niipea läks kiireks. Jooksujalu seadsid naised, kes muidu harjunud vaid kuu- ja tähevalgusega, end kutsuvate linnatulede poole teele.

Kae imet! – ka Roostiku talu noorperemees oli pealinnast Pärnusse kunstisaali saabunud. Teatriplaanist valiti sobilik spektaakel, mis lõbustas saare naisi erakordselt ning millest vadrati hilise ööni.
Kui aga koitis uus päev, tuli nüüd naistel oma viimane rahanatuke välja käia ja üle mere kodusaarele tagasi lennata. Koos päikesetõusuga jõutigi pärale, vaimuvalguse sära silmis.