Postkastist leitud kiri

Tervituseks teile,...
Enne kui tuuled tulekul, pakkisin oma rännukotti kaks sõpra ja läksin jahtide kiiluvees saarele mis lähem Lätile. Saar nii imetilluke, justnagu kaardipealt paistabki. Kus vanim puukirik toetamas suuremat, hoidmas hingi läbi aegade. Kus õp Harri kui seintevahel elav legend. Tuletorn, meie Pariis. Kus kühmkatusega taluhoone tahab saada muuseumiks. Kus kellegi käsi poetanud teeäärde õunu, katuse räästa alla fotosid, ehtinud metsas kuuse, värvinud maha ülekäigurajale karukäpast jälje, lükanud luiteid ja imeliseks liivaranna. Kus armastuse ja hoolivusega pühitakse kiirelt öiste piduliste jäljed. Kus vana rannarootslaste kultuur seisab kindlalt kaante vahel. Kogukond kus kindlasti käsitöölisi ja kunstnikke pani ootamatult küsima, et kas siin on veel ruumi? Üks talukoht põhjatipus... oli hetk kus ma kaotasin pea. Mul on kodus kaks last, koer ja elukaaslane, katusel kasvav nõmmliivatee. Las jääb see ilus hetk. See sadam, mis äravahetamatult on oma inimeste nägu. Aitäh, jään igatsema kapteni sooja vastuvõttu ja teelesaatmise käeviibet. Kui mitte varem, siis tulen saja aasta pärast! Et te oleksite õnnelikud ja kaitstud!
Eha