Stockholmis on säilinud muu kirikuvara hulgas ruhnurootslaste poolt Ruhnust 1944 kaasa võetud puukiriku akende klaasimaalingud. Legendi kohaselt annetasid need kirikule merehädast pääsenud Ruhnu hülgekütid, peremärgid viitavad Bissa ja Massi talule (pildil tervena säilinud maaling, teine on katkine). Ilmselt on klaasimaalid tellinud arvatavasti esimene rootslasest kirikuõpetaja Andres Johannis Ubboberus (pilt www.eelk.ee), kes annetas kirikule enne oma lahkumist ka omapoolse klaasimaali. Kõik kolm kannavad dateeringut 1650, seega tehtud loetud aastad peale kiriku valmimist. Eeldada võib, et kiriku kujundamine, sh akende kujundamine oli pikaajalisem protsess ja klaasimaalingute tellimine kohalike elanike poolt igati teretulnud. Foto klaasimaalingust on saadud Lea Tähevali käest Rootsist.
Arvatavalt esimene publikatsioon tulevasest Ruhnu vapist on rootslasest etnograafi Ernst Kleini monograafias "Runö" (1924), kus raamatu kaant ehib puukiriku klaasimaalingu motiiv. Tiitellehel puudub märge kaane kujunduse autori kohta, kuid eessõnas tänab autor teiste seas kohalikku Ruhnu meest ("hr Peter Bissa-Ulas") raamatus olevate joonistuste eest. Arvata võib et Peeter Rooslaiu tehtud on ka kaaneillustratsioon. Ka on Peeter hiljem rääkinud, et raamatus olevad joonistused on tema tehtud.
Järgmine vaatus tulevase vapiga algas Leifi andmetel 21. oktoobril 1967, kui ruhnurootslased oma dokumentidel klaasimaalingu ja Kleini raamatus publitseeritud motiivi kasutusele võtsid. Aluseks on võetud pigem Peetri joonistus kui klaasimaalingu originaal.
1990-te alguse omavalitsuste taastamisel oli vaja ka sümboleid ja siis oli hea ruhnurootslaste kaasatoodud motiivi ka siinpool merd kasutada. Buldersi meestest said vapil nimetud mehed, deviisile kirjutati "Ruhnu-Runö". Vapp joonistati must-valgena, peale deviisi muutuse kadus vapilt merelainetus ja tormine taevas. Kuidas protsess käis ja miks just nii ja mitte naa, seda tuleb tollastelt asjameestelt küsida.
Ruhnurootslaste soov endale kallis kirikuvara Rootsi kaasa võtta oli tagantjärele tarkusena ilmselt õigustatud, 1992. aasta foto muinakate arhiivist Tallinnast kujutab juba tollal kaitse all oleva kiriku aknaid säärastena. (Kiriku akende luugid ongi nõuka ajal pandud, ilmselgelt kiriku kaitseks vandaalide eest. Algupäraselt kirikul aknaluugid puudusid.)
Siiamaani on see must-valge vapp toiminud, sellest on tehtud ka toredaid nö tuletisi. Ise olen seda kasutanud Ruhnu turismikaardi päises ja võtnud aluseks Ruhnu põhikooli vapil. Jahtklubi lipp ja kaptenite päeva reklaam on Alo tehtud.
Praegu menetletakse volikogus valla vapi uut versiooni, kuna vana ei vastavat heraldika nõuetele. Lõpplahendustena esitleti kahte versiooni, millest üks tuleks välja valida. Emps ütles et temale meenutavad need naeratavat klouni lõusta ja et sellest mõttest enam lahti ei saa.
Isegi kui vald taandub sellest toredast klaasimaalingu motiivist "hülgekütid paadiga tormisel merel", siis saarerahvas võib südamerahus vana versiooni Ruhnu vapina edasi kasutada ja sellest uusi vahvaid tuletisi teha. Vallal oma ja saarerahval oma.
Kaarel