Reede öösel vastu laupäeva võtsid Ruhnu kooli noored ette julge sammu end võtta viia vaadata sügavale laante embusesse. Selleks tuli tarvis nõnda talitada, et linna plastilised kütked endilt maha raputada.
Linnastumine? Ruhnu saarel? Võite mõelda jaburlus, eksole.Oi, aga ei. Kallid lugejad, on oluline, et tehtud käigu tarbekus, kus käputäis noori vahetasid kompuutri sinise kuma lõkkeleegi vastu, ei jääks teile mõistmata. Modernse Maailma kondised sõrmed kimbutavad meist nooremaid ehk nõrgemaid alati eelisjärjekorras ning uute põlvkondade kaitsmine nende endi uue julge Maailma eest on saanud eesminejate lõpmatuks tööks. Nii me katsume painutada noori oma kõveruste kurve austama ning lähme suuri pikkusi, et kuubikuid ovaalsetesse vormidesse suruda.
Sellel kannatuste ja rõõmude miiniväljal on sama paljud eeskujud läinud selgelt üle piiri, kui on neid, kes osavõtmatult ignorantseks jäänud. Kuldne kesktee on ilmselt tulijatele tutvustada veidi raja algust, et nad saaksid parema ettekujutuse, kuhupoole seda teed edasi konstrueerida. On nemad ju kõigest tuleviku arhitektid ja mineviku lammutajad.
Rumalpea on vanem, kes kuulutab sõja tehnikale, ning võtab järglaselt võimaluse õppida tundma seda, millest saab tema tuleviku keskkond. Need vanaisad, kes nii talitasid aegadel, mil masinaid ei tuntud ning lihas domineeris mõistuse üle, aitasid kaasa oma järglaste arengupeetusele ja võimetusele optimaalselt funktsioneerida alati muutuvas Maailmas.
Me saame anda aga eeskuju ning lasta lapsel ise otsustada, mis on väärt hoidmist ning mis peab minema.
Igal ajal valitsevad omad arusaamad.
Kuid lapsed on alati kõigest noored vanainimesed, kes lõpmatus elurattas võtavad varsti üle kõik, mida meie praegu hoiame ja tähtsaks peame säilitada.
Metsaminek ja seal öö veetmine, ei jookse kellelgi mööda külge maha.
Sest vaadake, ärge laske end Hollywoodil eksitada, niikaua kui kõnnib inimene siin Maakeral, jäävad alles ka metsad. Ning ilma nende lahkete hiiglasteta, kes kõrguvad oma ilus ja võlus üle inimese, andes talle süüa, peavarju ja kaitset, elaksime me urgudes ja koobastes. Mis muidugi oleks lausa katastroof, sest vaadake, maa all ei levi Wifi.
Metsas aga oli väga tore, ning suured tänud Ruhnu Kaitseliidu korpusele, kes meid toetas.
Ja erilised tänud perekond Lootusele, kes lahkesti meid oma kaunisse metsatukka lubasid ning meie ettevaatlikkusse uskusid - aitasite suuresti kaasa uue traditsiooni juurutamisele.
Marten.