NY paistab 5 km kõrguselt otsatu asumina, mille piirid kaovad horisondil uduvinesse. Lennuk lendab üle Manhattani ookeani kohale, eks ikka selleks, et kõrgust kaotada. Maandumine toimus sujuvalt, minu istekoht on otse tiiva taga akna juures ja seeparast on mul ka võimalik jalgida, kuidas tohutust tiivast kerkivad esile igasugu klapid ja kohati muutub kogu tiib puhta auklikuks ja õhku läbilaskvaks raamiks.
Tollis mingeid probleeme ei teki, mustanahaline ametnik imestab ainult, et miks keegi Ameerikasse niisuguseid (mingisuguseid) pilte tassib, siin on ju kõike kohapealgi saadaval.
Lennujaama valjapääsu juures kohtumispaigal seisan nagu Pikk Hermann keset platsi, aga kedagi minule lehvitamas ei näe. Tund hiljem hakkab nagu väike närv sisse tulema, võtan kasutusele uue taktika ja jalutan nagu Carmen Kass moelaval vastutulijate ees iga 10 minuti jarel edasi/tagasi. Peale kolmandat katset lehvitab keegi minulegi, ta olevat mind ka juba tunnikese oodanud, kuid ei olevat suutnud mu pildikastil olevat From Estonia, Ruhnu jne. välja lugeda.
Eesti Majas on vastuvõtt sõbralik, kuid nagu uute inimestega ikka, keegi kaela ka just ei hüppa, õhkkond on pigem asjalik, pannakse öömaja teema paika ning hommikune näituse paigaldamine ka. Kella vaadates jõuab mulle kohale, et Ruhnus on kell juba 4.00 hommikul, siin on aeg aga alles 21.00.
Öösel kohaliku aja järgi 3.00 argates itsitan omaette, sest pahe tuleb mõte Udost ja teistest kes samal ajal (justkui 10 hommikul) poe poole tõttama asuvad.
Hommik ongi asjalik, pakin pildid lahti ja kiidame Maretiga (tema on siin majahoidja) kordamööda pilte ja nende kvaliteeti, Roosta Andi on tõesti hea töö teinud. 4 tundi paigaldust Eesti Maja baariseinal ja esimene külaline (baarikokk Maria Hiiumaalt) siseneb ruumi. Järgneb pooletunnine monoloog paljude VAU sõnadega. Baaris oleks kogu sein nagu Tiffani värvilise klaasvitraažiga kaetud, endine igavavõitu saal särab rõõmsalt vaatajaid oodates.
Töö tehtud, lähen New Yorki avastama, Manhattan on ilus oma tornide ja reklaamidega. Samas aga on ta midagi hoopis muud kui telekast nähtu. Kuidagi inimlikum ja mugavam, liiklus on muidugi tohutu. Kohtun elava Vabadussambaga, samuti Miki ja Minni Hiirega, Toy story kangelasedki on Time Squaril rahva seas liikumas. Pildistan pilvelõhkujaid ja filmin tänavamelu, olen ju minagi siin turist ja käitun vastavalt.
Õhtul kuuest on näituse avamine, ootame rahva kogunemist, maitseme veini ja ajame juttu.
Kell 8 tundub lõpuks õige aeg olevat avamiskõne pidada. Külalised on hästi rahul, palju küsimusi Ruhnu kohta ja ootamatult minule soovitakse juba pilte ostma hakkata. Küll see käib Ameerikas kähku, Ameeika on Ameerika.
Nojah, siis astub sisse Mark Kostabi, tal olevat üle tüki aja NY-sse asja teha. Tallegi meeldib Ruhnu väga ja kokkuvõttes tundub, et Ruhnu näitus ongi Ameerika kõige parem performance üle tüki aja. Meie omad on sajaga võitnud.
 |
| Priit Kostabiga. |
Priit