Riietuda kästi viisakalt, kaasa võtta parimad lauakombed ja hea tuju.
Nii mõnigi "Sherlock", oleks ehk siinkohal juba haisu ninna saanud, et midagi on teoksil, aga sellist üllatust ei osanud oodata.
Nimelt oli meie oma Kairi hakkama saanud kõigile ootamatu tembuga, ning juba päev varem saarele smuugeldanud kuulsa muusiku Indrek. Kalda !
Ennast Limo saunas varjates õnnestus tal sobival hetkel klubi uksest sisse astuda nagu tavaline külamees, viiul peos ja naeratus suul. Kristi oli esimene kes muusiku ära tundis, ning siis ka teised takka järgi.
Emotsioonid olid ülevad ja kui Indrek lõpuks mängima hakkas kadusid aeg ja ruum kuulajate meeltest.
Oli ütlemata mõnus istuda üheskoos elava muusika saatel öise klubi soojaks köetud toas.
Suurimad tänud Indrekule, kes kinkis ruhnlastele unustamatu õhtu muusikaga!
Oled alati tagasi oodatud, meile siia, kaugele meretaha külla.
Kuid sellega ei lõppenud veel üllatused, ühel hetkel, mil härra Kalda oma viiulist lahti lasi ning seltskonda juttu vestma liitus, haaras kõigile ootamatult pilli kätte Mitja.
Kes mängis viiulil maha ühe nõukogude armee aegse pala, mis oli nii kurblik, et isegi Indrekul endal läks meel härdaks, rääkimata ülejäänud külalistest.
Kustkohast ja millal õppis Mitja viiulit käsitsema, viimane aga öelda ei tahtnud.
Igatahes on tõenäoline, et nüüd kuuleme teda veel mängimas, siis kui aeg on paras.
Tea' palju veel Ruhnus on varjatud andega inimesi, kes oskavad välku selgest taevast alla tuua ?
Külalised.