Miks surmi rohkem?

Madis SEOS Mardu leidis 1. juuli 1882. aasta Eesti Postimehest ehk nädalalehest järgmise ajaleheartikli. Selle lõpus on kirjas kihnlase pajatus selle kohta, miks Ruhnus surma rohkem kui sünde. Arvuti on selle vana teksti ümber tuunind et loetav oleks, seepärast kirjavead sees.

Kirjutanud M. Mihkelson

/.../
„Sellesama maru aegas oli mu õepoeg hädas. Tal oli suur -kiwi wedamist - laew kiwa täis ja tahtis nendega Riiga purjetada. Kui kangeste tormas, siis ta pööranud ligi Salatsi jõe suust tagasi. Wõiste alla pannud ta kalda ligidal ankru sisse. Aga torm oleks laewa warsti ära lõhkunud. Siis nad olid teinud laewale ise augu külje sisse, et west sisse jooksnud. Kui laew waeoma hakkanud, siis nad ise ujunud mäele. Kui tõisel kolmandal päewal ilm vagune oli, otsinud laewa üles, pannud augu kinni, pumbanud tühjaks ja läinud
jälle Riia poole. Laew, oli nõnda terweks jäänud, muidu oleks maru ta lõhkund." 

Weel mõnegi teist sarnast juhtumist - jutustas ta ja tõendas, et Kihnlased ükski wanas põlwes surnuaeda ei maeta. Paljalt mõni mees olla maetud, kes pääle 60 aasta wana. Teised, kellel termist on, uppuda merde
ära. Wäga palju kahju tegi Kihulastele wanemal ajal rohkem salaja sisse toodud wiin. See paha juur kestab liia kõrtside najal ikka edasi. 

Et sääl wiina läbi ka ülekohtu tegusid ette tuleb, seda tunnistab see lugu, mis üks teine Kihnlane tõe meelega rääkis: „Minewal talwel 1830 ei olnud muud süüa, km „tuhwlid" (kartohwlid) üksi. Mõtlesin ikka, et ära suren, aga surm ei tulnud ka mitte, elasin ikka. Siis warastati sügise seegi tihwli auk
tühjaks. Teadsin küll, kelle käes nad oliwad, aga ta ei andnud kätte. Siis ma kaiwasin kohtule. Ei soand õigust ühtigi, Nägin ise, kudas waras wiinapudeli, kohtu maja juures, taskust wälja wõttis ja kohtumeest jootis. Ja mulle ei antud tuhwlid kätte. Siis ma tulin Pärnu ja kaebasin „saksa" (Kihelkonna) kohtule. Sääl mõisteti mulle küll õigust. Aga kui ma Kihnu sain, siis mind pandi torni kinni, selle eest, miks ma olen julgenud linna kohtule kaebama minna. Pärast ei saanud ma ka mitte kõiki tuhwlid kätte. Muidu natuke Väikseid teri anti minu ilusate „tuhwlite" wastu. Siis ma wahetasin küllalt. nende sea „tuhwlite" wastu paremaid, et süüa wõisin." :
Seesuguse jutustuse pääle küsisin mina: Miks ta mitte seda wangistamist uuesti Pärnusse ei kaebanud? Ta wastas: „Oh Jumal, Jumal! kas ma seda weel julgesin teha. Muud ühti, kui ole rahul. Kes waese inimesele
õigust mõistab, wõi temast hoolib. Ei saa õigust kusagilt, muud, kui lootku, et Jumal kõik näeb ja ise armu annab." 

Küsimise pääle: Kudas Ruhnu saares elatakse; sääl wõib wistist sandem olla kui Kihnus, sest ta on kaugemal
mere sees? 
Selle pääle wastas Kihnlane: Ruhnus on hulga parem elada kui meil. Sääl on metsa ja maad küllalt. Kihnu inimesed siginewad wäga palju, aga ei sure mitte palju. Ruhnus olnud kord tüdrukul laps; ja nad. pannud „west-waols." See on: tüdruk pandud ühes lapsega lootsikusse, natuke leiba ka ligi, aga ilma peruta ja purjeta. Sellest teost saadik on Ruhnus alati rohkem surejaid kui sündijaid, ja rahwas lõpeb aeg-ajalt wähemaks." 
Missugust usud ja tõeks pidamist. 
Seega lõpetan ma jutustuse Kihnu saare ja rahwa üle. Kõik see jutustus on enamiste
kuuldud jutt Kihnu oma inimeste suust. 
/.../