Oma kahe kõrvuti asetseva kirikuga on Ruhnu kindlasti
maailma ainulaadsemaid paiku. Erinevaist materjalidest, erinevalt kaunistatuina
ja eriajastuil ehitatuina tuleb nende läheduses rõhutatuna esile ajavoo läbi
sajandite kulgemine. Pole siis mingi ime, et Muinsuskaitse on soovitanud neid
UNESCO tiiva alla sättida.
Ei tahaks korrata tuhandeid kordi räägitud kirikute
juttu, sestap tulen jutuga otsejoones vana puukiriku sissepääsu kohal oleva
puunikerduse juurde. On laialt levinud arvamus, et hilisbarokkne nikerdus
peaportaali kaunistuseks on pärit Ruhnu lähistel hukkunud laevalt. Muinas.ee
annab Ruhnu puukiriku kunstiajaloolises määratluses ( H.Üprus 1965 a.) muu pika
jutu seas edasi ka järgmist: "Eraldi tähelepanu juhime kiriku läänefassaadil leiduvale
puunikerdusele, mis lameda kaarena ulatub üle kogu fassaadi, andes seega
tavalisele uksele mitte üksnes suurema ja avarama, vaid ka pidulikuma
tähenduse, samastades seda kirikusse viiva portaaliga" ning samuti ka üsna hea ülevaate kaunistuse oletatavast tegijast Nikolaus Söffrenist
(sünd. 1662 ja surn.1710 ning kes töötas meistrina laevaehituskodadele) ja ka
valmistamis kohast, milleks arvatakse päris kindlalt olevat Ventspilsi kant.
Peale Söffneri surma võttis tema äri üle väimees Johann Märtens (kirikus olev
vapike ongi tema oma). Söffneri nime ja kaunistuse hilisbarokiks nimetamist on aga keeruline oma vahel kokku sobitada, sest hilisbarokk hakkas väljakujunema alles 1700 aastate teisel poolel (Eestis mainitakse esimesi ehitisi selles stiilis 1760-ndail tekkima hakkavat).
Samuses H. Üpruse määratluses on ka järgmine lause: “Küll
aga on üsna raske näha laeval ette kohta seesuguse reljeefi jaoks, vähemalt
(mitte) 17. sajandi analoogiatel.
Et edaspidise arutelu jaoks daatumeid kokku vedada,
osundan H. Üpruse töös lausele: “Nagu uurijad on väitnud, toimus Ruhnu
puukiriku torni parandus 1754 aastal”. Seda seepärast, et kui mu mõte õige on,
siis saab oletada ka enamvähem aastaarvu, mil ornament paika pandi.
Mina küll näen laeval sellise kaunistuse jaoks kohta ning
see 17. sajandi analoogia puudumise jutt ei ole vettpidav, sest Söffneri
töökoda funktsioneeris ka 18. sajandil. Mõte et puunikerdus kiriku uksekohal on
sinna tellimusena valminud või et siis kogemata tehtud praaktootele leiti
asjalik kasutuskoht võiks asenduda ühe teise mõistlikuma mõttega.
Ruhnukad on ammugi märganud, et pärast suuremat
tormi võib Ringsu kandist leida kodukaunistamiseks rannast musta tamme,
päritolult laevavraki küljest ja enamasti on kõik need palginotid-plangud
üsnagi soliidsete mõõtudega. 
Juurde lisatud
fotol on laevaplangutuse pikkima detaili mõõt 18 suure mehe sammu ja plangutis
on kinnitatud kaartejäänuste külge võimsate puupiikidega! Eksib see kes arvab
vrakitükki olevat osakese kolhoosiaegsest kalapaadist, jutt läheb nüüd palju
paremaks!
Mõni sügis tagasi sõitis Runö madala veeseisu ja tormise
ilmaga Saaremaa poole ning ilmne ebaõnn oli, et ohutuks märgitud kivi sattus
laineteorus just laeva vindile ette. Laev võeti mitu nädalat varem liinilt maha
ja põhimõtteliselt järgmine asjalik laevuke, mis sadamasse saabus oli sonarimeeste oma, kes pidid kurja kivi üles
leidma.
Peeter Ude nimi on ilmselt kõikidele sadama
sügavusohutusest hoolivate omanike seas tuttav nimi, sest paremat
mõõdistustehnikat vist Eestis polegi. 3D on tema mõõtmisstandard ja tänu 3D-le tuleb merepõhjast esile asju mida muidu märgatagi ei oskaks.
Nii siis asus Peeter tööle, terve pika päeva saalis
sadama ja pöörupoi vahet, igaks juhuks natuke kaugemal paremal ja vasemal pool
tavalisest mõõdistusalast välja ka veel. Vahepeal pakkusin talle sooja kohvi ja
tema näitas mõõdistustulemusi. Osutas siis plotteril ühele kohale ja küsis mida
ma näen. Vaevu märgatavalt kuid siiski äratuntavalt tuli esile laeva kujutis ja
hoopiski mitte väike, päris pirakat mõõtu ikka. Kuna tööd ja toimetamised olid
pooleli, siis jätsime asja sinnapaika. Isegi nagu ära unus. Kuni tänavuste
jõuludeni, mil mingi kummalise mõttekäigu järel mul pähe raksas, et kas see
pole mitte see mis ta on! Kadunud laev, millelt kohalikud tolleaegsed aakrikukogujad
mugavalt rannalähedalt suhteliselt madalast veest said tarvilist kraami saarele
tuua! Helistasin Peetrile, tal ju kogu info, samuti tuttavad litsensiga
sukeldujad ning Muinsuskaitsega koostöö kogemus olemas. Peetergi tundus
rõõmsalt ärevile minevat, lubas toonase töö üle vaadata ja siis tegutseda nii
nagu vaja. Mina muidugi ei suuda nii suurt asja tänavusel merekultuuriaastal
kuidagi vaid enese teada jätta. Kogu jutt on tõestamiseni siiski vaid magus
spekulatsioon, kuid oleks ju võimas kui üks nii oluline mõistatus saaks Vaasa
laevaleiumõõtu lahenduse.
Kiriku pilt on tehtud viimasel suvel Rahvaülikooli
fotograafia õpitoas ja las siis see neiu olla nagu too kadunud laeva metafoorne
kujutis, kes loodab, et ükskord ometi üles leitakse. Nimi võiks tal olla
Magdaleena.
Priit
PS! Saarte Hääle uudisteankrud kaevusid minust sügavamale reljeefi päritoluuuringuga ja leidsid järgmist:
Muinas.ee annab paari hiireklõpsu kauguselt sealt edasi, kus mina lõpetasin, teada, et: "Ruhnu saar ja tema rahvas. Saarlane, 1910, 22. mai nr. 37:1859. aastal on Inglismaa laew „Alexander“ Montrose linnast Ruhnu ääres hukka läinud. Ruhnlased on siis selle laewa tagumise nikerdatud ja ülekullatud ilustuse oksjoni pääl oma kiriku ehteks ostnud, mis praegugi kiriku uksekohas wäljapool küljes seina pääl seisab."
Ja minevikus lähemale tulles saab lugeda:
A. Luige. Eesti tuletornid. Tallinn, 1982, lk. 25: Kiriku välisukse kohale on kinnitatud rikkaliku reljeeflõikelise ornamendiga ahtriilustus, mis kuulus Ruhnu all hukkunud purjelaevale „Aleksandra av Mont Rose“. Varem oli sama laeva reelingulatt olnud kirikuaia väravast kiriku ukseni viiva teeraja käsipuuks, kuid ajahammas oli selle 1933. aastaks juba hävitanud.
Nii et "Magdaleenast" sai "Alexander" ning sellel seletusel tundub juba kirjapandud ajalugu ka küljes olema. Randa uhutud vrakitükke ja veel uurimata leiukohta saab ehk siiski seostada reljeefi päritoluga ja on seetõttu endiselt vägagi huvipakkuv leid.