Lugu sellest, kuidas Keskkonnainspektsioon inimesi mõnitab

Nagu ammu teada, tegi Keskkonnainspektsioon (KKI) Ruhnu rahulikele külaelanikele suure rahatrahvi, kuna need merejääl matkates hüljeste poegimisalale sattusid. Kisa tõstsid üles ennast loodusemeesteks pidavad Mart Jüssi ja Val Rajasaar (keda ise ülikooli ajast hästi tean). Mehed, kes ilmselgelt ei hooma ei saarelist elu ega selle eripärasid - inimene väikesaarel on osa loodusest ja tema kokkupuude kõige ümbritseva elavaga ongi vahetu ja võibolla ei mahugi alati seaduse raamidesse. 

Andsin enda kohta tehtud väärteootsuse kohtusse ja kohus tühistas selle - otsus on allpool lugemiseks. Kohtu otsus oli lühidalt: inimese suhtes tehtud rahatrahv oli ebaproportsinaalne, ebaõiglane ja kohus tühistas selle. Otsus on jõustunud, mulle on trahviraha koos täitekuludega tagasi makstud. 

Esitasin KKI juhtkonnale 06.12.2015 allpooltoodud kirja, taotlusega tühistada ka teistele täpselt samal alusel tehtud trahviotsused. Vastuskiri on allpool, asutusesiseseks kasutamiseks 28.12.2090! Vastuseks oli, et Eesti riigi kodanik peabki riigiga suhtlema läbi kohtu, niigi ilmselget (kuna kohtu otsuse jõustumisega anti lõplik õiguslik hinnang kõikidele ruhnlastele tehtud väärteotsustele) lahendit peab kodanik taotlema läbi tülika ja kuluka kohtumenetluse. 

Karistusseadustiku §311(2) sätestab: "Kohtuvälise menetleja ametniku või töötaja poolt teadvalt ebaseadusliku otsuse tegemise eest väärteomenetluses - karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega." Kodaniku jaoks ei ole iseenesest vahet, kas tehakse teadvalt ebaseaduslik väärteootsus või jäetakse teadvalt ebaseaduslik otsus (või vähemalt seadusele mittevastav otsus nagu antud juhul) tühistamata - kodanik tunnetab seda riigipoolse ülekohtu ja terrorina ja nii see ka on. 

Haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2 sätestab: "Haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele". KKI tegevus on kõike muud kui seaduse täitmine - vastupidi: isikutele tehakse haldusmenetlus võimalikult ebameeldivaks, kulukaks ja närvesöövaks. Ilmselgelt on tegemist KKI poolse seaduserikkumisega, kuna võimalik kohtumenetlus väärteootsuste tühistamiseks on kohtulahendi olemasolul nagu praegusel juhul formaalsus. KKI juhtkonna seisukoht antud küsimuses on igal juhul hämmastav, minu meelest on tegemist vastavalt karistusseadustikule kuriteoga või vähemalt kuriteo tunnustega käitumisega.

Kohtu hinnangut väärteootsuse tühistamise asjaolude kohta saab lugeda kohtu otsuse osas "Kohtu seisukoht ja põhjendused".

Kaarel

Ebaseaduslike väärteootsuste tühistamine

Austatud peadirektor,

Keskkonnainspetsiooni Saaremaa büroo juhataja Jaak Haamer tegi 07.aprillil 2014 kohtuvälise menetlejana väärteootsuse asjas nr 940013000366, millega määrati rahatrahvid Kaarel Laugule, Heiki Kukele, Luise-Maria Jõersile, Kristel Laugule, Külli Vähile, Priit Kapstale ja Marten Riisenbergile. Otsusega määrati rahatrahvid seoses Ruhnu ümber merejääl matkates hüljeste keskele sattumise ja nende pildistamise eest. Kaarel lauk vaidlustas otsuse Saare Maakohtus, mis tühistas Jaak Haameri poolt tehtud väärteootsuse kui ebaseadusliku. KKI maakohtu otsust ei vaidlustanud, see on jõustunud ja Kaarel Laugule on temalt ebaseaduslikult välja mõistetud trahviraha koos täitekuludega hüvitatud.

Oleme siiani oodanud, et ka teistele KKI poolt ebaseaduslikult trahvitud isikutele nendele mõistetud väärteootsused tühistataks ja trahviraha koos täitekuludega tagastataks. Millegipärast pole seda siiani toimunud.

Palume tagada Keskkonnainspektsiooni tegevus vastavus seadusega ja viivitamatult ülaltoodud isikutele määratud ebaseaduslikud väärteootsused tühistada ning trahviraha koos täitekuludega tagastada.

Lugupidamisega

Kaarel Lauk

kaarel@lauk.ee

5209160

	ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS Märge tehtud: 29.12.2015 Kehtib kuni: 28.12.2090 Alus: Avaliku teabe seadus § 35 lg 1 p 1, 12 Teabevaldaja: Keskkonnainspektsioon
Kaarel Lauk kaarel@lauk.ee	Teie 06.12.2015 nr Meie 29.12.2015 nr -J-6-15/1072 - 2

 Vastus taotlusele ebaseaduslike väärteootsuste tühistamiseks

Keskkonnainspektsioon määras 07.04.2014 väärteoasjas nr 940013000366 karistused Kaarel Laugule, Heiki Kukele, Luise-Maria Jõersile, Kristel Laugule, Külli Vähile, Priit Kapstale ja Marten Riisenbergile looduskaitseseaduse § 71 lg 1 järgi selle eest, et nimetatud isikud jalutasid Saare maakonnas Ruhnu vallas mererannas hallhülge poegimiskoloonia keskel, millega häirisid tahtlikult Ruhnu lähistel poegadega hallhülgeid nende paljunemise ning poegade kasvatamise perioodil. Ainsana vaidlustas Keskkonnainspektsiooni otsuse Kaarel Lauk. 30.01.2015 tegi Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumaja otsuse, millega Keskkonnainspektsiooni 07.04.2014 otsus tühistati ning väärteomenetlus lõpetati VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel.

VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel saab väärteomenetluse lõpetada, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Teisisõnu tähendab viidatud säte, et kohtumenetluse käigus leidis tõendamist, et Kaarel Lauk on toime pannud süüteokoosseisule vastava ja õigusvastase teo ning on selle toimepanemises süüdi, kuid kohus leidis, et Kaarel Laugu karistamine toimepandud teo eest ei ole otstarbekas. Seega ei saa rääkida Keskkonnainspektsiooni otsusest kui ebaseaduslikust.

Kohtuvälise menetleja poolt koostatud väärteootsuse tühistamine saab toimuda vaid läbi kohtumenetluse. Kui mitu isikut panevad samaaegselt toime sarnase teo ja neile määratakse karistus, tuleb igal karistuse saanud isikul karistuse tühistamiseks esitada kaebus maakohtule. Analoogia alusel kohtuväline menetleja jõustunud otsust tühistada ei saa.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Volkov

peadirektor

Väino Vaidla 696 2262

Vaino.Vaidla@kki.ee

Keskkonnainspetsioon 06.12.2015

valve@kki.ee

KOHTUOTSUS

Kohus	Pärnu Maakohus
Kohtuasja number	4-14-4361
Otsuse kuupäev	30. jaanuar 2015 Kuressaares
Kohtunik	Külli Mõlder
Kohtuasi	Kaarel Lauk’i kaebus kohtuvälise menetleja otsusele
Vaidlustatud lahend	Keskkonnainspektsiooni 07. aprilli 2014.a. otsus väärteoasjas nr. 940013000366
Kaebuse esitaja	Kaarel Lauk
Menetlusosalised	Kaebuse esitaja Kaarel Lauk (isikukood 37010304212, elukoht Buldersi talu, Ruhnu küla, Ruhnu vald, Saare maakond, e-post: kaarel@lauk.ee ) Kohtuväline menetleja Keskkonnainspektsioon (Kopli 76, Tallinn 10416) Esindajad Jaak Haamer Väino Vaidla
Asja läbivaatamise kuupäev	22. jaanuar 2015
Resolutsioon	Rahuldada kaebus. Tühistada Keskkonnainspektsiooni 07. aprilli 2014.a. otsus väärteoasjas nr. 940013000366. Lõpetada Kaarel Lauki väärteoasja menetlus VTMS § 30 lg. 1 p. 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel.
Edasikaebamise kord	Kohtuotsusele võivad pooled esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule sama Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumaja kaudu, teatades hiljemalt seitsme päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kuulutamise päevast kirjalikult oma soovist kasutada kassatsiooniõigust ja esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul arvates päevast mil kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav . Kassatsiooniõigus on kohtumenetluse pooltel advokaadist esindaja vahendusel. Kohtuotsuse lõpposa tehakse teatavaks 30. jaanuaril 2015 juhul, kui pooled esitavad teatise kassatsiooni esitamisest, on kohtu põhjendatud otsus pooltele kättesaadav 11. veebruaril 2015. Kassatsiooniteate esitamata jätmise korral piirdub kohus otsuse lõpposaga.

Kohtuvälise menetleja otsus

07. aprilli 2014.a. otsusega /t.l. 5/ on Keskkonnainspektsioon mõistnud Kaarel Lauk’i süüdi looduskaitseseaduse § 71 lg. 1 järgi kvalifitseeritavas väärteos ja määras karistusena rahatrahvi 30 trahviühikut e. 120 eurot.

Vastavalt otsusele jalutas Kaarel lauk 12. 03. 2013 koos Heiki Kuke, Luise-Maria Jõersi, Kristel Lauk’i, Külli vähi, Priit Kapsta ja Marten Riisenbergiga Saare maakonnas, Ruhnu vallas Ruhnu külas mererannas, hallhülge poegimiskoloonia keskel, eesmärgiga vaadelda võimalikult lähedalt hülgepoegi, millega häiris tahtlikult hallhülgeid nende paljunemise ning poegade kasvatamise perioodil.

Häirimine oli tahtlik, kuna hülgepoegi nähes ei jäädud seisma ega muudetud liikumistrajektoori, vaid võeti suund poegimiskoloonia poole. Seega rikuti Looduskaitse seaduse § 55 lõikes 6 sätestatud keeldu, mille kohaselt on kaitsealuse loomaliigi tahtlik häirimine paljunemise ja poegade kasvatamise ajal keelatud.

Kohtuvälise menetleja hinnangul on menetlusaluse isiku viibimine jäämatkal ja hüljeste poegimiskoloonia keskel tõendatud tunnistaja Heiki Kuke, Ariina Kollomi, Priit Kapsta, Külli Vähi, Aare Sünteri, Mart Jüssi ja Marten Riisenbergi ütlustega ja Ruhnu veebiblogisse pandud fotodega.

Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et Karel Lauk, olles platool hüljestest 1-1,5 m kaugusel poegimiskoloonias ja pildistades end koos hallhüljestega ning jälgides hallhülgeid umbes 15 minutit pani toime eelmärgitud õiguserikkumise ja Kaarel Laugu poolt oli tegemist vähemalt kaudse tahtlusega hüljeste häirimisel, vastasel juhul oleks Kaarel Lauk koheselt jääväljalt lahkunud.

Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused

Kaebuse esitaja vaidlustas endale määratud 120 euro suuruse rahatrahvi ja seda alljärgnevatel põhjustel:

12.03.2013 sattus K. Lauk Ruhnu saarel koos teiste külaelanike, õpetajate ja lapsevanematega ja oma lastega saare ümber jääl matkates hüljeste poegimisalale. Poegimisalale sattumine oli t täiesti tahmatu, nimetatud jääpank koos hülgepoegadega oli sinna ujunud mõned päevad varem, koos tormiga. Hüljeste olemasolust jääpankade vahel polnud matkast osavõtjatel aimugi. Vaadeldi ja pilditati hülgepoegi umbes veerand tunni jooksul. Matkast osavõtjate tegevus oli täiesti rahumeelne, hülged uudistasid neid samasuguse uudishimuga kui matkajad neid. Nagu nähtub ka keskkonnainspektsiooni väärteoprotokollist, keskkonnakahju puudub.

Otsuses kirjeldatud tahtlikkus hülgeid häirida on kaebuse esitaja hinnangul keskkonnainspektsiooni väljamõeldis. Otsuses on välja toodud eri punktid eri ülekuulamise protokollidest, taotlusega näidata matkast osavõtjate s.h. Kaarel Lauki tegevuse tahtlikkust. Samas on välja jäetud kõik mis tahtlikku tegevust eitavad. Seega on otsuses toodud põhjendused kallutatud ja tõendeid on ilmselgelt vääralt käsitletud.

Väärteoasi on algatatud vastavalt looduskaitseseaduse § 55 lg 6 rikkumisena. Ülekuulamine ja ka väärteoprotokollis on aga väärteo kvalifikatsiooniks märgitud looduskaitseseaduse § 71 lg 1, kuigi väärteomenetluse seadustiku § 69 lg 2 p 1 järgi märgitakse protokolli väärteo kvalifikatsioon. Igal juhul ei saa karistuse määr olla väärteo kvalifikatsiooniks. See on oluline menetlusviga.

Vastavalt väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p 2 võib menetleja väärteo menetluse lõpetada, kui menetlusalune isik on tehtud kahju vabatahtlikult hüvitanud. Kaebuse esitaja pole aga üldse keskkonnakahju tekitanud. Seega oleks pidanud keskkonnainspektsioon seda võimalust vähemalt kaaluma, otsuses on aga märgitud "Karistust kergendavad asjaolud puuduvad". Seega on inspektsioon asjaolusid ühemõtteliselt valesti hinnanud.

Otsuse sai kaebuse esitaja kätte 12. mail koos kohtutäituri täiteotsusega. Enne talle väidetavalt otsust ei edastatud ega teatatud millal see kättesaadavaks tehakse. Vastavalt väärteomenetluse seadustiku § 70 lg 5 järgi tuleb juhul, kui väärteoasja lahendamine on kohtuvälise menetleja pädevuses, väärteoprotokolli märkida kuupäev, millal on väärteoasja lahend menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. Väärteoprotokollis on vastav lahter täitmata. Sisuliselt on lahend tehtud menetlusosalise selja taga, võimaldamata sellega tähtaegselt tutvuda. Samuti puudub väärteoprotokollis kohtuvälise menetleja allkiri, mistõttu protokolli ei saa üldse vastavalt haldusmenetluse seaduse tähenduses dokumendina käsitleda.

Vastavalt kalandusteadlase Markus Vetemaa infole (http://www.saartehaal.ee/2014/04/12/kalandusteadlane-soovitab-hallhulgest-teha-jahilooma/) on Läänemere hallhülge populatsioon üks tervik, kelle küttimiskvoot Soomes ja Rootsis on juba üle tuhande looma aastas. Seega kütitakse täiesti seaduslikult tõenäoliselt igal aastal ka Liivi lahes sündinud hülgeid. Selles valguses on Eesti riigivõimu asutuse tahe trahvida kogemata hüljeste keskele sattunud ja neid rahumeelselt vaadelnud ja pildistanud mere keskel elavaid saareelanikke täiesti kohatu ja ei ole kuidagi kooskõlas looduskaitseseaduse sätte ja mõttega.

Lähtudes ülaltoodust palub kaebuse esitaja Keskkonnainspektsiooni väärteootsuse (nr 940013000366) tervikuna tühistada.

Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele

Kohtuväline menetleja vaidleb kaebusele vastu .

Kuna Kaarel Lauk ei ole kaebetähtaja ennistamise taotlust esitanud, ei kuulu esitatud kaebus läbivaatamisele.

Arvestades ülaltoodut palub Keskkonnainspektsioon

1. Jätta kaebus läbi vaatamata ja lõpetada eelmenetlus.
2. Juhul, kui kohus leiab, et kaebus kuulub läbivaatamisele, esitab Keskkonnainspektsioon orna seisukohad väärteo toimepanemise kohta kohtuistungil.

Kohtuväline menetleja on asja kohtuliku arutamise käigus jäänud seisukohale, et otsuse tegemisel ei ole menetlusõigust rikutud. Väärteo protokolli koostamist alustas Ireene Leivategija kes lahkus töölt ja siis menetles Jaak Haamer asja edasi. Kergendavad asjaolud KarS §57 on loetud kergendavad asjaolud. Teo enda tegemine ei ole kergendav asjaolu. Kohtuvälise menetleja hinnangul on tegemist kavatsetud rikkumisega ja kaudse tahtlusega. Antud olukorras, kui inimesed kõndisid lesila poole, pidid nad möönma, et see hülgeid häirib ja ei tohi sinna minna. Oli võimalus valida ka teine rada, mitte minna hüljeste vahele. Väide, et küttimine teeb häirimise lubatavaks, karusid ja ilveseid kütitakse ka, nemad on ka kaitse alused liigid. Küttimine on liigi säilivuse huvides. Asja arutamise, kui arutab kohtuväline menetleja, siis ei pea süüalune isik juures viibima.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja tunnistajate ütlused, leidis, et esitatud kaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele järgmistel põhjustel:

Kohtuvälise menetleja 07 aprilli 2014.a. otsusega on menetleja Kaarel Lauki süüdi mõistnud Looduskaitse seaduse § 55 lõikes 6 sätestatud keelu rikkumises, milleks on kaitsealuse loomaliigi isendi püüdmine ja tahtlik häirimine paljunemise, poegade kasvatamise, talvitumise ning rände ajal ja karistusena määras kohtuväline menetleja Looduskaitse seaduse § 71 lg. 1 alusel kaitstava loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõuete rikkumise eest  rahatrahvi 30 trahviühikut e. 120 eurot.

Vaidlust ei ole selle üle, et 12. 03. 2013 jalutas kaebuse esitaja Kaarel Lauk koos Heiki Kuke, Luise-Maria Jõersi, Kristel Laugu, Külli Vähi, Priit Kapsta ja Marten Riisenbergiga Saare maakonnas Ruhnu vallas Ruhnu külas mere rannas hallhülge poegimiskoloonia keskel. Kaarel Lauki selline tegevus on tõendamist leidnud ka kohtuistungil tunnistajatena ütlusi andnud Heiki Kuke, Ariina Kollomi, Priit Kapsta, Külli Vähi, Aare Sünteri ja Marten Riisenbergi ütlustega, selle kohta, kuidas nad läksid traditsioonilisele jäämatkale ja suundusid eemal paiknenud rüsijää kuhjade poole. Enamik soovis leida siledamat jääpinda, et uisutada. Üle jäähunnikute ronides satuti hallhüljeste juurde. Hülged matkajatele kuni jääkuhjani ei paistnud ja nende avastamine oli kõigile üllatuseks. Kuna keegi ei olnud varem sellist pilti näinud, jäädi neid uudistama. Samas said kõik matkast osavõtjad aru, et nad häirivad loomi ja püüdsid lahkuda võimalikult kiiresti. Hüljeste pildistamist kinnitavad ka menetlusaluse isiku tehtud fotodega, mille ta Ruhnu blogisse üles laadis. Hüljeste olemasolu kinnitab 20. 03. 2013 tehtud paikvaatluse protokoll koos lisatud fotodega.

Seega on leidnud kinnitust asjaolu, et menetlusalune isik osales matkal, mille käigus liiguti hallhüljeste poegimiskolooniasse ja seal liikudes võisid matkast osalejad mingil määral häirida kaitsealuseid loomi.

Menetlusalune isik vaidlustas otsuse kuna leidis, et ei ole väärtegu toime pannud, tegemist ei olnud tahtliku tegevusega ja loodusele kahju ei tekitatud.

Kohtuvälise menetleja koostatud väärteoprotokolli kohaselt oli jalutajate eesmärk vaadata võimalikult lähedalt hülgepoegi, millega tahtlikukult häiriti hallhülgeid nende poegimise ja kasvatamise perioodil.

Looduskaitseseaduse § 46 määrab liikide kaitsekategooriad, mille kohaselt hallhüljes kuulub kolmandasse kaitsekategooriasse. See tähendab, et tegemist on liigiga, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka.

Kolmanda kaitsekategooria liikide vähemalt 10 protsendi teadaolevate ja keskkonnaregistris registreeritud elupaikade või kasvukohtade kaitse tagatakse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega lähtuvalt alade esinduslikkusest.

Antud juhul ei ole kohtuväline menetleja väitnud, et tegemist oleks olnud märgistatud kaitseala või hoiualaga. Seda, et tegemist on hallhüljeste poegimiskolooniaga, pidid sinna sattunud ise määrama.

Küsimus on kas pidid matkast osavõtjad teadma kuidas sellises olukorras käituda ja kas tegemist oli tahtlusega. Nagu selgub tunnistajate ütlustest oli hüljeste kolooniasse sattumine kõigile üllatuseks ja kuna sellist pilti polnud keegi varem näinud, jäädi puhtinimlikust uudishimust loomi vaatama. Mitmed tunnistajad nentisid, et said aru, et nende kohalolek häirib loomi ja sealt tuleks ära minna. Hetke pärast ka nii tehti.

Seda, et tegemist ei olnud tahtlusega häirida loomi, kinnitavad tunnistajad oma ütlustes. Seal hulgas on Priit Kapsta öelnud, et jääkuhjast alla tulles oli hülgeid näha, hülged olid rahulikult oma kohapeal, keerasid kaela ja vaatasid. Heiki Kuke sõnul ei olnud kaugemalt näha, et hülged seal on. Kohapeal hoidsid teised matkajad distantsi, ala oli suur ja ümbritsetud jäämägedega. Viimast väidet kinnitab ka hilisemalt tehtud paikvaatlus, mille kohaselt ala, millel hülged viibisid, paiknes umbes 500 meetrit sadamast ja on jääkuhja juures. Rainer Sosi ütluste kohaselt oli ala, millel hülged viibisid ca 150x200 m, ümbritsetud jäämägedest. Luise-Maria Jõersi ütluste kohaselt, kui matkast osavõtjad jäämägede keskele sattusid, siis nägid nad hülgeid. Ei olnud nii, et inimesed liikusid hüljeste vahel, vaid neid vaadati ikka eemalt, sest ala oli suur. Kristel Laugu ütluste kohaselt tuli esialgu info, et on nähtud hüljest aga kui kohale jõuti, selgus, et neid oli rohkem. Samas ei saanud algul aru, et tegemist on poegimisalaga. Tehti ring, et seda hoomata ja siis, umbes 15 minuti pärast, lahkuti. Tunnistajate kohapeal viibimise ajaks oli 5-15 minutit ja seal ei oldud mitte koos, vaid ajal kui ühed juba lahkusid, jõudsid teised alles kohale.

Kõnealuse valdkonna kohta kehtib eriregulatsioon ja puudub alus arvata, et menetlusalune isikul oli kohustus tunda olemasolevat regulatsiooni . Seda enam, et kohapeal puudusid mistahes viited konkreetsele püsielupaigale või hoiualale või mistahes reeglitele, millega peaks seal viibides arvestama. Seega oli tegu ettevaatamatusega hooletuse vormis, kuna menetlusalune isik ei teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Blogis vaadeldud fotodel ei ole kaebuse esitajat, kuid tunnistajad kinnitavad, et fotod tegi Kaarel Lauk.

Seega on kaebuse esitaja tegevus kvalifitseeritud õigesti kuigi väärteo toimepanemisel ei ole tuvastatud otsest tahtlust.

Karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et kohtuväline menetleja ei ole oma otsuses olnud erapooletu ja on tunnistajate ütlustest välja jätnud kõik selle, mis välistab tahtluse teo toimepanemisel. Tõendeid hinnates on menetleja olnud kallutatud ja tõendeid on vääralt käsitletud.

Kohus nõustub kaebuse esitajaga, sest kohtu hinnangul saab tunnistajate ütlustest järeldada vaid seda, et hüljeste hulka sattumine oli kõigi matkas osalejate jaoks üllatuslik ja tegelikult ei osatud võib olla adekvaatselt ja nõuetekohaselt käituda, tegemist oli pigem inimliku uudishimuga, sest nähtu oli enamiku kohalolijate jaoks tavatu. Samas ei olnud kellelgi otsest soovi loomi häirida. Ka ei ole asja kohtuliku menetluse käigus tõendatud, et kaebuse esitaja oleks olnud hüljestele liiga lähedal või oleks neid häirinud lisaks sellele, et pildistas neid.

Väärteoprotokoll koostati 28. veebruaril 2014 e. peaaegu aasta peale rikkumise toimepanekut. Väärteoprotokolli koostajana on kirjas Irene Leivategija. Menetlusalusele isikule saadetud protokollil puudub menetleja allkiri, ka puudub selles märge, millal on kohtuvälise menetleja otsus kättesaadav. Väärteoasja materjalide juures olevale protokollile on alla kirjutanud Jaak Haamer. Kohtuvälise menetleja selgituse kohaselt lahkus I. Leivategija töölt ja protokolli lõpetas Jaak Haamer, kes sellele ka alla kirjutas.

Riigikohus on asunud seisukohale, et väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Selle ülesandeks on määratleda menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada , milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui väärteoprotokollis on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. See tähendab, et „väärteo lühike kirjeldus“ peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (RK 3-1-1-68-08).

Sisuliselt on väärteoprotokoll koostatud nõuetekohaselt ja eksimus selle menetlejas ei saa olla oluliseks rikkumiseks, mis välistaks protokolli dokumendina. Samas puuduvad igasugused andmed selle kohta, kas väärteoprotokoll menetlusalusele isikule kätte toimetati.

Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et kohtuväline menetleja ei ole menetluse läbiviimisel järginud menetlusnorme ja ei ole olemasolevaid tõendeid hinnanud objektiivselt ega arvesse võtnud esitatud vastuväiteid. Kohtuvälisel menetlejal oli piisavalt aega selleks, et viia läbi korrektne üldmenetlus (protokoll allkirjastati ligi aasta peale rikkumise avastamist). Puuduvad andmed väärteoprotokolli menetlusalusele isikule teatavakstegemise kohta. Menetlusalusele isikule ei ole teatavaks tehtud otsuse teatavaks tegemise aega.

Väärteo toimepanek ei too kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg. 1 p. 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel lähtudes kriminaalmenetluse seadustiku § 202 sätestatust.

See tähendab, et hinnata tuleb menetlusaluse isiku süüd ja avaliku menetlushuvi olemasolu.

Kohus on veendunud, et tegemist ei olnud tahtliku rikkumisega ja menetlusaluse isiku süü ei ole suur. Asja materjalidega ei ole tõendamist leidnud, et Kaarel Lauk oleks otseselt oma tegevusega püüdnud häirida hallhülgeid või, et tema tegevus oleks ohustanud hüljeste elupaiga säilimist. Kohapeal tehtud fotode kohaselt tehti need distantsilt, mis välistas otsese kokkupuute loomadega. Küsitav on, kas matkas osalejad pidid teadma kuidas sellises situatsioonis käituda, sest tegelikult puudub seaduslik regulatsioon sellele, kuidas peaksid inimesed toimima, kui satuvad juhuslikult hüljeste asukohta ja tegemist ei ole nõuetekohaselt tähistatud püsielupaigaga. Tunnistaja R. Sosi ütlustest selgub, et hülged ei ole kunagi olnud Ruhnu saarele nii lähedal kui kõnealusel kevadel. Ka ei tuvastanud veidi hiljem hüljeste juurde sattunud tunnistajad, et hülged oleksid olnud ärevuses, vaid pigem oli olukord selline, et inimesed vaatasid hülgeid ja need omakorda inimesi. Ka ei ole piltidel olevad hülged silmnähtavalt häiritud v.a. pilt kus hülgele lähenev koer.

Kohus ei võtnud tõendina arvesse M. Jüssi tunnistajana antud ütlusi, kes kõnealusel ajal sündmuskohal ei viibinud ja ei tea olukorda. Vaid fotode alusel ja üldteooria pinnalt tehtud järeldused ei saa olla tõendiks konkreetses väärteoasjas. Ka ei võtnud kohus arvesse Irene Leivategija kui tunnistaja ütlusi, sest tegemist oli esialgse menetlejaga, kes teadis toimunust vaid blogist leitud fotode põhjal.

Sellest tulenevalt on kohus jõudnud järeldusele, et menetlusaluse isiku süü ei ole suur. Samuti ei tingi avalik menetlushuvi menetluse jätkamist. Seetõttu tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja menetlus lõpetada otstarbekuse kaalutlusel.

Küll aga peaks kohtuväline menetleja, selle asemel, et keskenduda karistamisele, tegelema enam ennetus ja selgitustööga, et tõsta inimeste teadlikkust ja ära hoida analoogilisi rikkumisi.

Kohus juhindub otsuse tegemisel VTMS § 132 p.2, 133-135.

/digitaalselt allkirjastatud/

Kohtunik /allkiri/