Kaarel
Ajalooline
ülevaade*
19.
sajandi keskpaigaks kannatas Venemaa laevaehitus ja meresõit juba
pikemat aega majanduslikust ja tehnoloogilisest arengust tingitud
mahajäämuse all. Palju vajalikke arenguideid tuli üle võtta
Euroopast. Sinna hulka kuulus ka merepääste korraldamine. 1866.
aastal alustas I järgu kapten Freigang päästetegevuse
korraldamiseks na vodahh
rahakorjamist ja kutsus toetusega ühinema ka meremehi. See aga ei
viinud veel päästejaamade asutamiseni. Admiral Posjeti
eestvedamisel ja teiste kõrgemate mereväelaste ja
merekaubandusringkondade osavõtul koguneti 1870. aastal Peterburis
ja moodustati asutav komitee, kes hakkas välja töötama
päästeühingu põhikirja. Keiser kinnitas põhikirja aasta hiljem.
Ühingu nimeks sai Mereõnnetuste Puhul Abiandmise Ühing. 1872.
aastal asutati ülevenemaalise päästeühingu raames Liivimaa
komitee ja pool aastat hiljem ka Eestimaa komitee. Päästeühing
tegutses tihedas koostöös ja osalises alluvussuhteis merejõududega,
kelle hoole all olid Venemaal tuletornid ja kogu
hüdrograafiateenistus.
Ruhnu
päästejaam asutati esimeste hulgas 1874. aastal, valmis sai see
Sjustaka neemel 1876. aaasta lõpuks. Päästejaam kuulus koos
Saaremaa päästejaamadega Liivimaa komitee tegevuspiirkonda, mille
keskus eesotsas kubermangu pealinna bürgermeistriga asus Riias.
Ruhnu jaam kuulus kogu oma tegevusperioodil Saaremaa asjaomaste
ametnike järelevaatuse alla, kuid tegutses kohaliku tuletorni ülema
otseses alluvuses.
Eesti
Vabariigi loomisel võeti päästejaamad merejõudude juhataja
ettekirjutuse põhjal 8. maist 1919 riigi poolt üle. 1. detsembril
1927. aastal anti päästejaamad Mereasjanduse Peavalitsuse poolt
Eesti Punase Risti haldusesse. 1938. aastal oli Eestis 28
merepäästejaama, millest 5 olid talvejaamad. Ruhnu merepäästejaam
tegutses 1944. aastani, ruhnlaste lahkumiseni Rootsi.
Ruhnu
merepäästejaama tegevusest
Ruhnu
merepäästejaam rajati üheaegselt uue, Prantsusmaalt tellitud
metalltuletorni ehitamisega. Arvata võib, et meistriteks olid samad
ehitajad. Ka uus kirikla, mis ehitati kümme aastat varem maha
põlenud kirikla asemele ja mida kohalikud elanikud keeldusid uuesti
üles ehitamast, valmis samal ajal, 1875. aastal. Alljärgnevalt
mõned seigad Ruhnu merepäästejaama juhtumistest riigiarhiivis
säilinud dokumentide põhjal.
Kuna
sakslased olid 1915. aasta kevadel Liivi lahte ja Ruhnu saarele
tehtud dessandi käigus tuletorni laternaruumi lõhkelaenguga puruks
lasknud ja tuletorni garnisoni sõjavangi viinud, oli kohalikest
koosnev merepäästejaama meeskond 1922. aastani, mil tuletorn
töökorda seati ja uus tuletorni ülem ametisse määrati, ilma
otsese ülemata. Sestap oli paatkonna ülem Mats Österman sunnitud
sel ajal ise vajadusel riigivõimu poole pöörduma. Vajadus saabuski
31. augustil 1919, kui 13.02.1919 toimunud päästetegevuse eest tasu
saamine venis. Päästeoperasioon nägi asjaosaliste endi
seletuskirja (originaalis soomekeelne, tõlkinud A. Warma 17.09.1919)
järgi välja järgmine:
„Jättes
13.II-19. wene ajujäässe katsusime meetri pikuste lauaotste abil
käies, Tomesnesti peaseda, aga kõwa tuul lautas lumesadu ja nii
jäimegi saatuse hooleks pisikese jäätüki peale. Kaasas olewatest,
kahest eestlasest üks pööras wenesse tagasi, teine sattus
niisamasugusesse seisukorda, kui meiegi, kuid meist eraldi. Jäätükk
oli nii pisike, et waewalt meid kolme soomlast ära kandis.
Tuul
kandis meid Ruhnu poole.
Kahe
päewase ümber hulgutamise järgi saime Ruhnu nähtawusesse. Tegime
katset püssilaskmisega randa märku anda. Alles kolmanda päewa
õhtal saime wastuse. Mitmes kohas saarel süttisid märgi tuled ja
kuulus paukusi. 16. p. öösse tuliwad saareelanikud kolme pisikese
ja ühe suure wenega appi. Esimeseks peastsiwad nad selle eestlase,
kes oli jäätükil ja siis meid. Järgmisel päewal läksid saare
elanikud kolme paadiga teist eestlast peastma. Wene saiwad nad ka
randa päew peale wiimasena peastetud eestlase.
Ruhno
19.II-19. Allkirjad: 3 soomlast, Peter Kipper ja Johan Pukson“
Päästejaama
ülevaataja Österman küsib tsiteeritud kirjas:
„Kõrgesti
auustatud Peastejaamade üllemale R. Schillerile.
15
Februaril 1919 aastal peastsid Ruhnu mehhed kolm soomlast ja kaks
Saaremaa meest kes jäe tükkiga peal triwisid ja wist olleks ärra
uppunud kui Ruhno mehhed neid ei olleks peastnud, se ramat nende
meeste allkirjaga wötsite Teie auustatud Herra Schiller kaasa kui
siin wiimast korda käisite 8 Mail 1919. Nüüd küssiwad Ruhno
mehhed kes peastmisse juures abbiks ollid kas naad maksu selle eest
sawad woi mitte, pallun selle peale wastust, siis wöin neile
wastada.“ Pöördel lisab ta ajakohase märkuse: „Et ma herra
Schilleri Adressi ei tea siis pallun sedda kirja herra Schillerile
ärra anda.“
Härra
Rudolf Schiller, 2. järgu mereväe kapten, juhtis Ruhnus käies
päästejaama Eesti Vabariigile ülevõtmise komisjoni ja ei olnud
tähtsa sõjaväelasena ruhnlaste õnnetuseks küll õige adressaat
„maksu saamiseks“. Küllap segas vajalikke asjatoimetusi ja
korraldusi ka jätkuv Vabadussõda, millest ruhnlastel arvatavasti
suurt ülevaadet ei olnud.
22.07.1920
on Östermanil põhjust kirjutada järgmine, seekord kurvema
alatooniga kiri.
„Peastejaamade
ülemale Tallinas Is.
Sellega
teatan et Ruhno peaste jaama Aptek ja pinted ja poom willad hakkawad
otsa saama sest meie olime sunnitud mitme önnetuse juhtumisel puhul
abbi andma, ja et siin saare peal teisi haawa sidumise materjalisi
saada ei olnud siis ei wöinud meie innimesi häddase jätta, üks
miin löhkes kus juures kolm innimest surma said, ja kümme ännam
wähem hawatud said, ja surnude seas on ka minnu poeg, ja talwe
pikkul on önnetumaid juhtumisi püssitega ette tulnud. Teile köik
head soowides jään keige auustusega.“ Ja kuna härra Schilleriga
kontaki ei olnud õnnestunud saavutada, lisati pöördel kirjale:
„Palume sedda kirja peastejaamade ülema kätte toimetada meie ei
tea nimme ega adressi. Peaste jaama üllewataja M. Östermann“
Seekord allkirjastab Österman enda nime kahe „nn“-ga.
Säärane
kole õnnetus 1920. aasta suvel tõepoolest juhtus. 12. juuli 1920
Postimees kirjutab: „30. juunil oli Ruhno saarel suurem õnnetus
miiniplahwatuse tagajärjel. Plahvatusest on 3 inimest surma saanud,
7 raskemalt haawatud ja mitmed wähemaid wigastusi saanud. Haawatud
on Kuresaare haigemajasse wiidud. Plahwatuse kohta kirjutab „W.
Maa“ täendawalt: Nimelt olid poisid leidnud mere äärest miini,
keeranud sellel sarwed lõhkeollusega küljest ära ja wiinud miini
külasse. Siin toppinud nad miini aukudesse kuivi puutükka, walanud
bensiini ja süütanud põlema. Miin põlenud ligemale tund aega,
ajanud palju suitsu wälja ja sünnitanud mitmewärwilist tuld.
Suurem hulk saare elanikka kogunud põlewa miini lähedale waatlema,
kuidas see põleb. Hakatud juba laiali minema, kui korraga hirmus
pauk kõlanud, mis kõik lähedalolejad jalust maha löönud. Kolm
üsna miini juures olejat – nimelt kaks poissi ja üks wanaeit,
saanud silmapilkselt surma, kuna 7 inimest raskesti wigastada saanud.
Plahvatuse läbi löödi kolm tuuleweskit ümber, niisama läksid
majadel aknaklaasid puruks.“
Sõja-aegsed
lahtipääsenud meremiinid randades polnud tol ajal mingi haruldus,
olid ju venelased juba 1915. aastaks pannud miinitõkke Kolkast
Ruhnuni, hiljem sõja käigus lisandus veel teinegi – veidi lõuna
pool, Läti rannikust Gretagrundi madalikuni. Nii et Liivi lahes
meremiinidest puudust ei olnud. 31. juuli 1922 Postimees teatab:
„Saksa laewastik puhastab praegu Ruhnu ja Kura kurgu wahelist wett,
niisama ka Saaremaa randu. Sellest tööst wõtawad ka Eesti ja Läti
laewad osa; wiimased loodawad tööd 1. augustiks lõpetada.
Hulkuwaid miina on siiamaale weel leitud, näituseks Ruhnu ligidalt.
Kahe aasta jooksul on Riia lahes tuul 160 miini randa ajanud“.
27.03.1921
on Östermanil põhjust jällegi teatada:
„Peaste
jaamade kontori Tallinnas.
Reede 4
Märtsil öhtu sel aastal ei jöudnud kaks Ruhno meest: Isak Mikkos,
ja Peter Düskas jäe pealt maale kui wiimane triiwima hakkas kange
SW tormi möjul, torm ja laened löhkusid jäe tükkiteks, need kaks
meest olid umbes kümme wersta wastu N, kui jäe triivima hakkas, kui
Ruhno mehed sedda näggid et mehed häddaohus olid siis astusid
kaheksa meest: Fredrik Isaks, Hans Steffens, Jakob Noggis, Elias
Klaas, Juhan Ulas, Kristjan Mikos, Isak Pennas, Mats Noggis, kala
paati ja läksid wälja neid peastma, peaste paati ei wötnud selle
pärrast et ta raskem on jäe peal wedada.
Naad
joudsid enne pimedad meeste juure kes weel ennast joudsid ühhe
suurema jäe tükki peal hoida kes ühte luggu wähenes, oleks paat
tund aega hiljemaks jäänud siis ei oleks neid peasta saanud sest et
lume tuisk hakkas mis keskööni tuuris Ruhno saart kätte saada olli
woimata, sellepärast hakkasid „Kihno“ saare pool hoidma, kuhhu
nemad teise pääwa löunaks joudsid, kust nemmad Saaremaa kautu
kahhe näddala pärrast koddu joudsid, paat olli kölbmataks jäänud,
ja jätsid ta Saaremaale, üks Ruhnu hülge püüo laew kes juhtus
Saaremaa randas olewad töi mehed koddu. Köige auustusega Peaste
paadi tüürimees: M. Österman.“
Seekord
jõudis kiri igatahes vajalike ametimeesteni. 30. juunil 1921 tehakse
päästejaamade osakonna asjaajaja poolt Tuletornide osakonna
juhatajale ettepanek välja maksta Sõrve-Sääre päästejaama
meeskonnale harilik ja Ruhno päästejaama meeskonnale kolmekordne
tasu. Ruhnu meeskonna liikmete puhul oli see 150 marka mehe kohta,
kokku 1200 marka. Päästejaama ülevaataja sai oma töö eest palka,
1926. aasta palgalehe järgi oli see 450 marka kuus, kusjuures palka
maksti poole aasta kaupa. Küllap uuendati aegade rahunedes ka
päästejaama apteeki. 1922. aastal määrati remonditud ja taas
tööle pandud tuletornile ametisse uus ülem ja edaspidine
asjaajamine käis läbi tema.
Päästejaam
täna
Päästejaama
paadikuur viidi kolhoosi ajal sadama lähistele töökojaks, kus ta
tänagi seisab. MTÜ Ruhnu Kultuuriait on hoone värskelt korda
teinud ja kujundanud selle nägusaks kontserdi- ja näitusepaigaks.
Paadislipp Sjustaka neemel on samuti alles, kohati siiski mere poolt
räsitud. Päästejaama inventarist, mille ülevõtmise nimekirjas
1919. aastal oli 51 ühikut, on tänaseni säilinud peale kuuri ja
slipi veel 10-puudase suurtüki puhastamise hari Buldersi
talumuuseumis ja triivankur Liise talus.
*“Merepäästejaamad
Saaremaal. I osa. Ajalooline ülevaade“. Saaremaa Muuseum,
käsikiri. Koostanud B. Pao jt.