Küsisin ükspäev Normani käest, et kas nõukogude rahvamajandus kalurite toodud hülgenahkade ja -rasvaga midagi ette ka võttis. Ei tea, ütles Norman, siit nad ära viidi ja mis nendega tehti, ei tea. Kaluritele maksti 5 rubla iga toodud hülgenaha eest, olgu suur või väike. Viinapudel oli maksnud siis nats üle 2.50. Mõned tegid sohki ka - suure hülge nahk lõigati 2-3 tükiks, kalakombinaadi vastuvõtupunktis oli Põllu Albert meestele alati raha välja maksnud, nahk on nahk. Hiljem (ma ei saanudki täpselt aru millal hiljem, vist siis enne hülgejahi keelamist) hakati nõudma loibasid, ju siis tuli valskus Pärnus välja. Merelt toodi kaasa ainult nahk koos rasvaga - esiteks oli rasva tüütu merel naha küljest lahti lõigata, teiseks oli liha kilo eest makstud 4 kopikat, mis tassimise vaeva ei väärinud ja hea saagi korraal ei mahtunud paati ka.
Mul on aidas vana saapamäärdetopsik, tootja Keemiatööstus Th. Tiilmann. Karbi tootja Norma, Tallinn. Veebiavarustest leidsin nõuka aja Orto toote Merikaru. Kuskil oli kirjas et see tehti vaalarasvast, karbi peal pole selle kohta mingit märget. Tundub loogiline ka - kust sa neid hülgeid masstoodangu jaoks ikka võtad, kui endal võimas vaalapüügilaevastik olemas.
Kaarel
