Kolhoosiaeg XXVII. 1970-1990. Hääbumine

1970. aastal liidetigi Ruhnu kalurikolhoos Kommunismi Majak Audruranna kolhoosiga (Ruhnu jäi kolhoosi osakonnaks), 1973. aastal see omakorda Pärnu kaluriga. Kolhoosi kari viidi mandrile, praegused loomad on kolhoosnike omanduses olevate loomade järeltulijad. Laevad ja paadid, mis suurest tormist alles olid, viidi minema või müüdi maha. Suti Miki oli ühe mahajäetud paadi üles vuntsinud ja käis sellega merel edasi. Miki sõnade järgi mingit kalapüügiplaani enam polnud, igaüks püüdis nii palju kui tahtis, kala söödi ise ja müüdi kuhu võimalik. Osakonnajuhatajaid oli olnud terve rida. Kui 1960-tel oli inimesi saarel kaugelt üle 200, siis 1973. aastal oli Martin Sutt sündides täpselt 100. inimene. 1979. aastal oli inimesi järel 58. Niiet saar valgus inimestest tühjaks väga ruttu, mõne aastaga peale kolhoosi likvideerimist.

Osakonnas jätkas tööd õmblustöökoda, aga seegi kadus 1980-te keskpaigaks. Saare meierei, mis inimestelt piima kokku ostis ja koort piimakombinaati viis, allus otse kombinaadile. Seoses külanõukogu Saare maakonna alla viimisega 12.12.1986 läks ka Pärnu Kaluri Ruhnu osakond 1987. aastal Saare Kaluri alla. Viimased kolhoosnikud või vähemalt viimased inimesed, kes Saare Kaluri hingekirjas olid ja sealt palka said, olid Sulev Kaljulaid, autojuht-kraanajuhina ja Selma Kaljulaid, võõrastemajade Karoliina ja Kristiina perenaisena. 1990-te alguses anti needki varad ja tööd külanõukogule üle. Sellega lõppes 40-aastane kolhoosikord Ruhnu saarel.

Kaarel