Karupäev

Täna 12 aastat tagasi.

KUIDAS MA RUHNU SAAREL KÄISIN

I

Ma olen uudishimulik ja samas üsna sportlik ka,

nii pikalt mõtlema ei pidand, et võtta Lätti ujuda.

Et oleks asjal iva sees, ei liguks lihtsalt merevees,

Siis otsus nõnda, siin see on : mõnus mõmmitriatlon.

II

Juba mitu tundi ujund, käpatõmbed hästi sujund,

algus tõotas tulla hea, aga järsku kaot’sin pea.

Väheks jäi vist kuivast trennist, Pärnumaal mis tehtud ennist.

Jaks sai otsa, jõudu pole, finišit ei näha ole.

Karvgi täitsa läbi vettind, aru peetud, otsus settind –

peatus tuleb Ruhnu saarel, küllap ratast laenab Kaarel.

III

Liivarannal väike puhkus, mis sest, et Läti mõte luhtus,

Norrkeld ongi parem paik, üks uinak siin, mis magus maik!

Ma jätsin  jälgi siia, sinna, ei tahtnud kohe külla minna,

sest pole Ruhnus ammu käinud, siit rootslased ju ära läinud.

Nüüd kardetakse, nii mis tuli, et oled varas sa või suli -

„Mis plaanis on sul, mesikäpp, kas tarudesse pista näpp?“

IV

Vaibund polnud sportlik kihk. Tuletornis valgusvihk.

Läksin õhtul päris hilja, ponnistused kandsid vilja –

jäi ette pood, ja mis sa teed, seal oli seismas velosipeed.

Ei tahaks üles tõsta tüli, kuid oli kirjas - Ratas Jüri.

No sobib küll, ma mõtlesin, pedaale vapralt sõtkusin.

Et saar nii väike, läbi Holma tiire tegin mitu korda.

V

Lõpuks koerad lasti lahti, püssimehed pandi vahti,

Nõnda oma jooksule sain hoogu juurde veidike.

Triatloni tegin ära! Kuid et ma ei salli kära,

pidin merre minema, saarelt vehkat tegema.

Nüüd olen kuulus siin ja seal, nii Eestis kui ka Läti peal.

Ursus, lācis, mesikäpp, on lõpp sel lool ning i-l on täpp.

(Külli)