03 November 2019

Ruhnu puukiriku skulptuurid

Niguliste kirikus avati hiljuti Neitsi Maarjale pühendatud näitus. Näitusel on väljas ka tükike Ruhnu lugu - Lätis ajaloomuuseumis asuvad Ruhnu puukiriku kaks puuskulptuuri Neitsi Maarjast. Allpool väljavõte Rootsi kunstiteadlase Sten Karlingu (1906-1987) tekstist "Mõned keskaegsed puuskulptuurid Ruhnust", tõlkinud ja saatnud Lea Täheväli. Ava pildid uues aknas.

Kaarel
Pildid: Epp Ehasalu








Läti riigi ajalooarhiivis Riias (Valsts vesturiskais muzejs) asusid ladustatud kogude hulgas veel 1939.a. ka viis väikest keskaegset puuskulptuuri, mis pärinevad Ruhnust. Need olid kaks istuvat madonnat, üks troonitud piiskop, üks seisev figuur, tõenäoliselt Johannes, samuti üks Olofi kuju. Riiga saadeti need 1892 seoses vanema kirikukunsti inventariseerimisega, mis selle aja balti kunstiajaloo pioneeri Wilhelm Neumanni poolt tolleaegsetes Vene Läänemere provintsides ette võeti.
Pastor F.J. Ekman, kes teenis saarel 1841-42 ja kes on teinud põhjaliku, tanapäevalgi väga väärtusliku kirjelduse Ruhnust ja selle ehitustest, teatab, et tema ajal asusid madonnad ja piiskop - viimatinimetatu keskel - väljaspool kirikut, ukse kohal lääneviilul. Nad seisid seal ahtridekoratsioonil, mis ühelt laevalt vöetud ja mis muide on siiamaani alles. Ekmani ajal oli figuuridel säilinud tuhmid kuldamise ja ”õlivärvi” jäljed. Viiekümne aasta jooksul, mil skulptuurid pidid veel väljas olema, on jõudnud ka need jäljed kaduda ning puidu pind kahjustunud ja pragunenud ja kujud on lõpuks saanud selle iseloomu mis neil praegu on. Kuid ehkki nad on võibolla 100 aasta jooksul olnud väljas ilmastiku mõju käes, on nad säilitanud märkimisväärselt palju sellest kunstilisest vormist mis kunagi andis elu puuplokile. Praegu on ainult krutsifiks vanas puukirikus säilinud.
See võib ju olla märkimisväärne, et nii palju keskaegseid puuskulptuure on leidnud koha Ruhnu väikeses kirikus. Nende stiiliiseloom on läbinisti erinev, mistõttu ei ole mõeldav, et need pärinevad lammutatud altarikapilt. Ka katolikul ajal mahutas üks väike saare kirik vaevalt siin palju altareid, et kõik need pühakujud oma koha leidsid. Tundub olema tõenäoline, et mõned kujud pärinevad kirikutest või kabelitest, mis praeguseks on kadunud. Seda suunda näitavad mitmesugused asjaolid. Saare vanema aja olukorrast annab ettekujutuse kaartiskits aastast 1627. Selle järgi oli sel ajal peale kiriku küla keskel lisaks kolm kabelit saarel, kaks idakaldal, nimelt Korskirke lõuna pool ja Ôverkirke põhja pool, samuti läänekaldal Utkirke koos juurdekuuluva kirikuaiaga. Viimatinimetatud kiriku juures asus varem nn vana küla, mis siiski aegade jooksul kadus. Kabelid rannas olid töenäoliselt - ühineme siin Kleini arvamusega - alguses annetuskabelid, mis keskajal ehitati meresöitjate poolt merehädast pääsemise tänuks. Sarnaseid leidub ka mujal, muu hulgas Hiiumaal. Muidugi ei ole välistatud, et need ehitati saare elanike endi poolt. See tundub eriti käima Utkirke kohta, kus ju ka matmisplats oli. Seal võis vähemalt üks krutsifiks olla kuid samuti ka üks kuju pühakust, kellele kabel pühendatud oli. On iseloomulik, et neli krutsifiksi asusid Ruhnu vanas kirikus ka 18. sajandil, see tähendab kolm nendest nagu kaks või kolm pühakutki tunduvad pärinevat siis lammutatud kabelitest.
Vanem tüüp on esindatud ühega nendest istuvatest kujudest, madonnaga. Figuur ei ole mitte ainult vanim, see on ka veidi suurem kui ülejäänud (körgus 0,63 m). Materjal on tamm. Asudes väljas ilmastiku käes, kus kuju on ukse kohal kaua seisnud, ei ole ainult värv kulunud, vaid ka puit on pragunenud ja mädanenud, eriti nendes kohtades kus lumi ja jää on pidama jäänud - süli ja sokkel. Käed on ära murtud ja suhteliselt pindmiselt modelleeritud näojooned on peaaegu kadunud.. Maria istub troonil, mille seljaosa on ära murtud, ainult külgedel on säilidud sarvekujulised teravikud. Figuur on veel, peaaegu romaani eeskujul plokiga seoses. Voltidel on oma paralleelsuse juures range sümmeetria ja dekoratiivne joon mis samuti on varagootilik. Kehahoiak on paindumatu, asend puhtalt esipinnaline. Pea on suhteliselt suur ja nägu moodustab ühtlase ovaali. Kaela juures kinnitatud mantel suundub käte juures tagasi, kukub alla üle põlvede ja sealt edasi aluse poole täiesti reeglipärase vertikaalsete voltidena, mis on omavahel ühendatud nurkvoltidega. Seeliku laid moodustab elegantse kumerduva spiraaljoone. Voldid on laiad ja teravate harjadega vahel. Hoolimata vanamoelisest joonest, mida me siin nimetasime, on figuuril siiski selgus ja kindlus tema ülesehituses, mis tugineb uuel tõepärasuse elamusel, mille kandja gooti stiil on. Lai nägu kumera kaela kohal, selge anatoomiline kooskõla pea, kaela ja õlgade juures võib vaid olla nikerdatud suhteliselt hilisel ajal. Vaatamata romaani joonele on skulptuur gootilik.
Pole mingit alust kahelda, et ka Ruhnu kuju meister oli gotlandlane.Mitmed Gotlandi päritoluga tööd sarnanevad kvaliteedi poolest Ruhnu skulptuuridega ja mida vöib pidada Vätemeistrite ringi töödeks. Nende hulka kuuluvad Tofta Olof ja Fröjeli Olof, mõlemad Gotlandi muuseumis Visbys, samuti üks Olofikuju Lääne Ed’ist, mis praegu asub Riigi ajaloomuuseumis. Ka üks Olofikuju Guldrupist, mis praegu asub Gotlandi muuseumis, sarnaneb väga Ruhnu Mariaga. See ei puuduta mitte ainult riietuse kujundust.Mantli kujundus ja langemine, samuti laiad, parelleelsed voldid on sarnasused mis äratavad tähelepanu. Siinjuures on vähetähtis kas Gudrupe Olofi nikerdaja on Vätemeistrite hulgast või nagu arvab Roosval - Ojameistrite hulgast, kes tegutsesid Gotlandil. Peatähtis on, et Ruhnu skulptuur, olles suguluses Guldrupe Olofiga ja samuti Vätemeistrite töödega, astub esile kui gotlandi töö ja et see gotlandi suguseltsiga eesotsas on dateeritav 13. sajandi löppu või ligikaudu aastasse 1300. See on üks näide rikkalikult õitsvast gotlandi ehituskunstist.
Teine istuv naisfiguur, Maria koos lapsega, on veidi väiksem eelpool käsitletud skulptuurist (körgus 0,51 m). Ka sel juhul on materjaliks tamm ja kuju on olnud väljas ilmastiku käes nagu eelmine skulptuurgi. Lisaks köigele on madonna ja Kristuslapse käed küljest ära murdunud ja mölema näod on peaaegu kustunud. Maria istub madalal ja laial toolil ja hoiab last oma vasakul käel. Lapse jalad on märkimisväärselt lühikesed ja pikk ülakeha on otse.
See stiil mida me nüüd vaatlema asume, on teiselaadiline kui see mis iseloomustas eelpool käsitletud kujusid. Puupakulik jäikus on asendunud vabama hoiakuga ja samal ajal on ka proportsioonid muutunud - pea on siin märkimisväärselt väike võrreldes kehaga. Vaatamata sellele, et hoiak on ka siin esiplaaniline, mõjub kuju tänu vabamale draperiikäsitlusele sundimatumalt ja elavamalt. Riietus ei ole dekoratiivselt skemaatiline ja sümmeetriline vaid langeb suhteliselt vabalt pehmete ja sügavate voltidena. Oma saleda propotsiooniga, veidi kalduoleva peahoiakuga ja seeliku sügavate ning maani ulatuvate voltidega esindab madonna nõtkemat ja peenemat stiili kui vanem skulptuur. See on läänelikum, juba puhtalt gootilik madonnatüüp mida me siin tundma õpime, algselt inspireeritud prantsuse eeskujudest ja mida esineb rikkalikult Kesk- ja Alam-Reinimaal 14.sajandi alguses.
Ka Gotlandil on see stiil siiski esindatud, peamiselt nn Bungemeistri poolt. Meistri toodangu hulka kuulub muu hulgas terve rida madonnasid, mis sarnanevad Ruhnu madonnale. Öjameister, kes on samuti prantsuse mõjutustega, esindab samuti seda liini, eriti tema õpilased, näiteks nn Hamrameister, on valmistanud madonnasid, mis eriliselt sarnanevad Ruhnu madonnale. Ruhnu madonna ilusamate esindajate hulka (sama materjal) kuuluvad Över-Selö madonna Strängnäsi muuseumis ja Nousise madonna Åbo muuseumis. Need moodustavad toodangu tsentrumi, kus Ruhnu madonna on üks perifeeria töödest. Nende draperiikäsitlus on rikkalikum ja liikuvam kui Ruhnu madonnal kuid sarnasus kehahoiakus, jalgade asetuses, riidevoltide asetuses ja kuju proportsioonides on otsustava tähendusega. Eriti suur sarnasus on Nousise madonnaga, kus laps ei seisa, nagu Över-Selo skulptuuri puhul, vaid istub samuti sirge seljaga nagu Ruhnu skulptuuris.