Heietusi ühest sillast.

Blogis olevad pildid ei anna meetrilist selgust nende asukohast.
Viimaste tõusuvete poolt väljauhutud kivid ja eriti otsapidi kokku seatud
palgijupid viitavad väga sellele, et siin peaks tegu olema 1945.aasta kevadel vene sõjaväelaste poolt ehitatud Limo silla jäänustega. Selleks, et sellele kindel sõna peale panna, tuleks kohapeale tulla. Arvan, sellega ei ole nii kiiret. Tuleb Ruhnule tulekuks ära oodata sobivam aastaaeg ja varuda enam põhjusi. Punaarmee või oli juba selleks ajaks Nõukogude Armee, "vabastas" Ruhnu saare 19.detsembril 1944.aastal. Oli selline mahe pilvealune, mõne soojakraadiga, tuulevaikne päev. Ajaloo anaalides senini kirjas, et viimased saksa sõdurid olevat saarelt lahkunud eelmisel päeval. See "tõde" ei pea paika. Omadega päris metsas. Neemetšid kadusid Ruhnult juba oktoobris.
Vahepealsed paar kuud olime iseseisvad. Igasuguste okupantiteta. Limo ulatus sel ajal veel mitu head meetrit praegusest veepiirist mere poole. Ei olnud selliselt karvakasvanud nagu tänane. Tuul liigutas lahtisi luiteid ühest kohast teise. Kunagi varem sinna külvatud liivakaer oli kinnituda jõudnud alles tükati.
Sõjaväe esmane tahtmine oli Limo ehitada lennuväli. Selleks kamandati külarahvaski oma panust andma. Ettevõtmine ebaõnnestus. See mida suudeti vahepeal tasaseks siluda, ajas järgmine torm uuesti hunnikusse. Ka sel ajal, nendel aastaaegadel puhusid Ruhnul mehised tuuled. Nagu praegugi, alati suunaga merelt saare poole. Peale uutaastat mahasadanud lumi ja saabunud pakane, tõmbasid lootusele, saada lennukid seal maanduma, kriipsu peale.
Neljakümne viienda, viimase sõjaaasta kevadel, hakkas sõjavägi Limo silda ehitama. Saare komandant, Maiboroda oli ta perekonnanimi, arvatavasti lähtus loosungist,
et "partija i narood jediinõi" (partei ja rahvas ühene), sinna sekka arvas kuuluvat ka "armija" (armee). Ka seekordi ei pääsenud küla sellest suurehitusest. Mehed pandi
kive kohale tassima, naised metsast palke vedama. Minu ema juttudest meelde jäänud, sõjaväelased ise nagu ei olnudki silla kiirest valmissaamisest eriti huvitatud.
Kohale toodud palgid, millised momendil ei sobinud, visatud üle parda, pooleliolevalt
sillalt merre. Endale meelde jäänud, Limost Õverkirku poole jääv rand oli pärast seda
veel mitu aastat palkidest kirju. Sealses metsas oli meetrikõrguseid kände, mees mehe
kõrval, päris ohtralt turritamas. Vene poistele oli meeldinud ilma küürutamata puid langetada.
Sild asus seal, kui tänasest Tungi poiste saunast suund võtta, kõige otsemalt ja
sirgemalt vee poole. Silla platvorm oli külitsi kokkuseatud palkidest. See toetus kividega täidetud palkkastidele. Endise Ringsu puusilla sarnane. Silla merre ulatusest võib aimu saada, kui ülesotsida paar betoonjurakat. Arvatavasti need seal vee all veel olemas. Jää vaevalt on suutnud neid kuhugi mujale lükata või keegi
pihta pihta, endale suveniiriks Ruhnult kaasa tassida. Need betoonimürakad asusid umbes keskel. Vähemalt pool silla pikkusest jäi nendest välja poole.
Sillaga jõuti siiski ühele poole saada veel enne sõja lõppu. Seda pidi jõudis saarele
tulla terve vägi dessantlasi. Terve küla oli neid täis. Küllap jätkus metsagi.
Nagu endiste sõjameeste räägitust meelde jäänud, üheksas mai aastal 1945, oli see päev, mil kõrgete kindralide poolt antud käsu järgi pidi algama Kuramaa koti likviteerimine. Ruhnu kohaletoodud dessantlased pidid seda ründama merelt. Eesti Laskurkorpuse poisidki Kuramaal olid viidud juba lähtepositsioonidele. Rünnata oleks tulnud neil otse üle lageda välja.
Rünnak Kuramaa kotile, mitmest suunast korraga, pidi algama üheksanda mai varahommikul. Suur õnn, et saatus oli nendele paljudele, väga paljudele noortele meestele armuline. Vaevalt mõni tund varem, jõuti Berliinis, kaheksanda mai hilisõhtul, sõdivate poolte vahel, kapitalatsiooni-lepingule alla kirjutada. Oleks see hilisemaks jäänud, oleksid sajad või isegi tuhanded noored mehed, vastu oma tahmist, pidanuks igaveseks puhkama jääma Kuramaa mulda.
Need endised sõjamehed, vähe on neid tänaseks järele jäänud, kui nad tähistavad üheksandat maid kui oma teist sünnipäeva, olgem nendega ühel lainel. Üheksas mai kinkis neile elu.
Dessant Ruhnult Kuramaale teoks ei saanud. Sama Limo silda pidi läksid nad laevadele
tagasi. Peagi lahkus ka detsembris maabunud ja saarel talvitunud sõjavägi. Ainult tuletorni jäi mõnemeheline madruste valvepost alles.
Kõiki neid laevu, laevukesi, kui suure süvisega võis olla keegi, kes kõik Ruhnule vajaliku kauba seal maha andsid, uue tavaari saarelt peale võtsid, mäletab vist ainult Vanajumal taevas. Sild ise pidas vastu viiekümnendate alguseni. Iga-aastased tormid ja talvine jää ampsasid silla merepoolsest otsast järjest omale suutäisi. Kõige kauem pidas vastu betoonijurakatest maa poole jääv osa. Lõpuks tuli temalgi loodusjõududele alla vanduda.
1955.aasta kevadeks oli sild omadega juba niivõrd õhtul, et kui juuni algul hakati Holma, praeguse Selma karjalauda lähistele radarijaama püsti ajama, ehitati Limo mõnemeetriline kivimuulikene. Ehitusmaterjalid ja tehnika toodi sealt maale. Selle asukoht oli vanast sillast oma poolsada sammu või mõned isegi peale, Ringsu poole. Selle muulikese laialipillatud kive võis veel möödunud suvel seal näha.
Nii vees kui kaldal.

Endel.

Jaanuar, veebruar, märts... jt

Valla 20. sünnipäeva puhul kingiti Ruhnu inimestele trükivärske Ruhnu kalender. Andre kujundatud ajanäitajat ilmestavad enamasti Priidu, aga ka teiste fotod, samuti aasta(kümne)tetagused must-valged meenutused.
Aitäh kena kingituse eest!


-Kadri

Ööl on silmad.

Ühel hilisel sügisõhtul, peatas ulja jalakäija võigas krigin.
Vapustatud tundmatu tardus paigale, kui puuga löödud, ning proovis hõredasse õhtuhämarusse haihtuda.
Tänavalaterna võbelev kollane kuma ei lasknud sellisel sulskusel aga juhtuda, vaene hing pidi seisma seal, kus ta just parasjagu oli.
Järjekordne luud-lõhestav krigin väänas kohalolija silmad vägisi metsa poole, kust õhkus teepervele halli hirmu.
Juuksed tõusid tunnistaja kuklas kandadele, kui silm pimedas metsas seda õudust tasapisi seletama hakkas. Viimases hirmuagoonias, kus veri pumpas ohvri murduvas kehas kui varakevadine kasemahl, haaras ta oma super-multifunktsionaalse mobiil-telefoni ja vajutas "pildista", tõenduseks, mida tema silmad tol õõnsal õhtul pidid tunnistama!

Mida näed pildil Sina ?



(Foto on võetud Ruhnu saarel, Holma tee kurvis)

Marten

Limo rand (ehk mis tast järele on jäänud)

Suur Loodus on Limo luiteid veidike vähemaks lihvinud - liiva alt on paljastunud hulk seni teadusele tundmatut rauda ja Mitja jutu järgi aastail 1952-53 Nõukogude sõjaväe poolt Holmasse ehitatud sõjaväeosa radarijaama radarite maaletoomiseks rajatud kivimuuli jäänused.

Kaarel

Päevapildid

Kaarel

Lume liblikad

Kaks lennukit korraga taevas, on piisav, et inspireerida noort sulge.
Osalt peaks see kurvapoolne luuletus, peagi ka lume taevast alla tooma ;)
Ilusat talve.

Marten.

Päevapilt

Täna lend Pärnusse:)

AriiN

Lõhe-krevetisupp

Pühade liha-kapsa-verivorsti, pohlade ja glöggi aeg on ümber saamas.
Taas tuleb kukalt (või tagumikku) kratsides tühjenenud külmkappi vaadata, püüdes keskenduda olulisele: Mida täna süüa teha ?
No näiteks koorest suppi pole sa ammu teinud.
Üks selline tuunitud kalasupp valmis Roostiku super-köögis.
Eriliseks tegid selle supi 2 nüanssi.
Esiteks, viskasin lisaks lõhekalale patta ka peotäie krevette !
Teiseks, valmis see supi-ports juba eelmisel aastal, aga süüa kõlbas veel tänagi.
Midagi mis ma sinna sisse loopisin:
Sibulat
Porgandit
Küüslaukku
Lõhe rasvaseid kõhuääri (ennem kergelt kuumal pannil paneeritud)
2 liitrit juurvilja puljongit
Merevaiku
Vahukoort
Tuhliseid
Võid
Krevette (samuti pannilt läbi)
Hoolt & armastust
aa ja tilli ka, alati tilli !
Head isu ! :)

Marten.

Sõpradele

Ruhnu sõpradele lähedal ja kaugel, sugulastele (teistele saartele), tuttavatele, kaasamõtlejatele ja muidu külalistele: selle aasta viimane päikesevalgus on homme jälle olemas.

Kaarel

16.-18. detsembril toimus rahvamajas Pireti initsiatiivil esmapilgul väikene viltimisõpituba. Tegelikkuses kulus pildil näha olevate kandekottide viltimiseks kokku tõesti kolm päeva ja ligemale 10 tundi. Viltimine on niivõrd palju kaloreid kulutav töö, et muidu regulaarselt toimunud aeroobika vastu pole keegi seniajani huvi üles näidanud.
Õpitoa juhendajaks oli Lilian Väster.
Aitäh Piretile toimetamise eest.
Projekti rahastas KOP.

Pildilisa võib leida aadressilt:
http://ruhnu.ee/viltimine-rahvamajas/

Piltidelt võime leida ka tänase sünnipäevalapse!


Andre

Kaunist naeru ja ehtsaid hetki.
Palju õnne sünnipäevaks, meie saare Kristel!

Õige suveruhnlase neljarattaline sõber on talveks asetatud
pukkidele, et vedrud vabaneks pingest.

Valmar

Täna

Kaarel

Meenutusi kevadisest suurveest

Kaarel

Teekond Överkirkest Limosse

Kaarel

Vaadates su sirget rühti,
pole sa nii vana ühti!

Palju palju õnne!

Teade

Uue aasta alguses tulevad saarele ohtlike puude langetajad. Kui teil on kinnistul selliseid puid mida oleks vaja maha võtta, aga ise ei julge siis võtke minuga ühendust.

AriiN
telef.53830848

Külakuusk

Priit

Kooli jõulupidu

Täna õhtul oli koolimajas üles seatud käsitöönäitus õpilaste töödest ning värskelt vilditud kottidest.
Esietendus E. Niidu "Näärinakits", kus tegid rolli nii õpilased kui õpetajad. Muusikaliselt kujundas Andre.
Öeldi salmi, saadi pakke, puhuti juttu. Sooviti üksteisele head.












/pildid: Aare/
-Kadri