Ajalooallikaist.

Igati väärt ütlemine: "Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta!"
Kes kunagi sellega hakkama sai, momendil ei tule meelde. Oli ta mees
või oli ta naine? Et natukenegi tulevikule lootust jääks, tuleb aeg-ajalt
endistele aegadele pilku heita. Minnes internetis Ruhnu leheküljele
ja tehes tutvust Ruhnu ajalooga, peab tõdema, et nende andmete kogumise
ja kirja saamisega on tõsist vaeva nähtud ning tubli tööd tehtud. Müts maha
nende ees, kes sellega on hakkama saanud. Arvan, et ühelgi Eestimaa vallal
ei ole samaväärset sinna kõrvale panna.
Ent tegijal ikka juhtub või tikub mõnikord trükikurat vembutama. Ruhnu viimase ajaloo sekka on juhtunud paar eksitust. Kolhoos Ruhnule asutati 1949.aastal.
28nda aprilli hommikuks oli Kuressaarest kohale jõudnud terve laevatäis igat
masti "natsalnikuid". Kõigepealt arreteeriti kolm külameest: Peeter Rooslaid,Julius Jürissaar ja Nikolai Leas (Silla Elvi vanaisa). Meestele pandi süüks, et nad olevat kokku kutsunud küla koosoleku, kus teinud kolhoosi astumise vastast kihutustööd. Mis see luges, et terve küla teadis, sellist koosolekut polnud Ruhnul kunagi olnud. Ja need mehed ei olnud suuremad kolhoosivastalised, kui ülejäänud.
Väga suur ülekohus meeste suhtes. Nende seast võiks veel esile tõsta J.Jürissaart.
Nende pere oli Abrukalt Ruhnule asunud siis, kui põlisasukad rootslased veel lahkumata. Julius oma perega olid tublid tööinimesed. Elasid ehk enam omaettegi. Neile ei meeldinud teiste seast silma paista.
Öeldakse, et otstarve pühendab abinõu. Kommunismi ehitamiseks ja "helge tuleviku" nimel ei olnud ükski kuritegu selleaegsete võimumeeste silmis, kuritegu. Ja õhtupoole asutigi kolhoosi tegema. Nagu arvata võib, igaühele on oma nahk kõige ligemal ja ka kõige kallim. Kolhoosi astumine oli üksmeelne ja aktiivne. Kuid võimumeeste väljapakutud hüüdlause: "Meri on teie leib ja lehm tuluallikas!", jäi veel paljudeks aastateks meeste poolt pilamise peateemaks. Saarte suurim tuluallikas läbi aegade oli olnud ju meri.

Kodanik Sutt.