Eelpool sai mainitud tuult ja kraade, ning nii see täpselt läkski. Seiklushuvilisemad kogunesid tasapisi sadamasse ja sealt sai ehk vast vaid ühe kõrge jalaastega otse Ruhnukarule selja peale tümpsti nö. chek inni. Neiud, prouad, kutid ja härrad leidsid kähku enestele sobivad istepaigad ja reis võis alata. Märt seletas jahta ajaloolist tausta lahti, laevamehed hiivasid purjesid, mõned sättisid end päikest võtma, üks õllepurk käis kah käest kätte. Enamus märkas purjelaeva tasast õõtsu lainetel, mis mitte teps ei sarnanenud Aegna toimeka rühkimisega läbi lainete. Ja seda puutõrva lõhna käidi ka laevapidi nuusutamas. Esimeses külalisvahetuses sai rooli enda kätte Udo, hiljem teisedki soovijad. Üks lustikaater rühika eruleitnandi härraga keerutas kah lainetel ümber jahta, tekitades niiviisi elevust nii mõneski naisreisijas. Laeva pikkust ja laiust sai uuritud, sügavust ja kõrgust ka, aga peamine tegevus oli ikkagi purjelaeva erilise sõiduelamuse enesesse talletamisega (teate ju küll seda uue asja maitsemise värki). Aitäh meeskonnale sõidu eest ja sina, Runbjarn, ikka tuult sulle purjedesse. 
Priit