Jutustusi kodamaa ajaloost II - Sulev Mets

KAS SELLIST OMA SAART OLIN OTSINUD ?


Igatsevatest tunnetest tiine laul sõudmisest ääretul merel ja oma saare otsimisest on mind pika elu jooksul lubanud endalt korduvalt küsida, kas sellist oma saart olen otsinud. Küllap midagi taolist küsisin ka Ruhnu jõudes.
Paljukest ma varem Ruhnu saarest üldse teadsin? Seda küll, et seal elas ammustest aegadest oma emamaast Rootsist lahku löönud rahvakild, kes muust maailmast eraldatuse tõttu oli minetanud oma emakeele ja kõneles täiesti enda loodud Ruhnu keelt. Ehkki koolitöö käis rootsi keeles. Siinkohal tuleb meelde põlise ruhnulase Normani Sandri ütlemine: “Mul elab siin ilmas ja ei räägib ükski see päris keel.” Ta pidas silmas nii rootsi kui eesti keelt. Läbi sajandite meie päevini välja kanti seal oma rahvariideid, peeti kinni oma elutavadest, kombetalitustest ja uskumustest. Ka kroonuteenistuse tegid Ruhnu noormehed läbi kodusaarel tuletorni juures. Nii oli neile lubanud saart külastanud Eesti esimene president Konstatin Päts.
Seepärast on ka mõistetav, millist vastuseisu leidsid nõukogude võimu esimesel aastal kehtestatud karmid käsud ja korraldused. Kas või see, et meeste kõige tähtsamad tööriistad – hülgepüssid - tuli ära anda. Seda muidugi ei tehtud. Need peideti ära ja kui saksa väed 1941. aasta suvel Pärnuni jõudsid, võeti nende relvade abil tuletorni juures elanud punamadrustelt võim üle. Kuuldavasti koheldi neid küllaltki karmilt: kes vastu hakkas, lasti maha, muist saadeti paadis avamerele. Öeldut kinnitab see, et minu saarel oleku aegu majaka juures aiamaad harides tõi ader koos inimjäänustega mullast välja punalaevastiklase vöörihma ja saapad.
Kuid võim võeti üle liiga vara. Saaremaa oli ju alles punaväe käes, kelles Ruhnu majaka väljalangemine sõjaväe sidesüsteemist tekitas tõsiseid kahtlusi. Asja uurima ja korda looma saadeti sadade punaväelaste ja hävituspataljonlastega mehitatud sõjalaevad. Saar kammiti läbi ja suuremateks süüdlasteks peetud mehed toodi Saaremaale, kus nad hukati.
1944. aasta sügisel, enne punaväe Eestisse tagasi jõudmist, viis Rootsi valitsus kokkuleppel Saksamaaga siinsed rannarootslased, sealhulgas ka ruhnulased, Rootsi. Maha jäi vaid kaks põlist ruhnulast: Peeter Rooslaid ja Sander Norman.Küllap mõjutasid neid selleks nende kihnlastest naised. Asemele tulid inimesed, kellel kodud sõjas hävinud või elu mujal muidu kitsaks jäänud. Peamiselt Kihnust ja Saaremaalt. Siin leidsid nad eest korralikud elumajad, vilja täis salved ja kariloomad koos talvise söödavaruga.
See oli kõik, mida ma Rinksu paadisadamas maale astudes oma uuest kodusaarest teadsin. Aga mitte veel kõik. Kindlasti teadsin ka seda, et sellist oma saart polnud ma mind ees ootaval elumerel küll soovinud leida. See pidi olema midagi hoopis rohkemat. Teadsin, et siin olen ainult ajutiselt – kuni ajad muutuvad.
Uuele kooliõpetajale oli sadamasse vastu saadetud suur kahehobuse vanker kahe kihnu riides noorikuga kutsaripukis. Ikka mõttega, et mehe kogu elamiseks vajalik kraam kenasti ära mahuks. Suur oli tassimist ootavate noorikute imestus, kui mul oli vankrile tõsta ainult üks kõhnuke komps elamiseks kõige hädavajalikumaga. Rahustasin nad maha, et pikk sügis ees, küll jõuab järele tuua, kui eluase rohkem sisse
seatud.
Tee sadamast külasse viis läbi liivaluidetel kõrguva põlismetsa. Puud suured ja sihvakad kui tõelised mastimännid ulatumas otse taevasse, alt annab vaevalt sülega ümbert kinni võtta. Metsa all sõnajalad rindu.
Naised olid jutukad, laulev kihnukeelne jutuvada saatis mind kogu teekonnal külani. Kahju ainult, et paljust aru ei saanud. Lubasin, et õpin lastega suheldes selle keele selgeks.
Otse ootamatult lõppesid luited ja mets, ning kohe olimegi külas. Taluhooned kobaras koos, uued skandinaavia tüüpi punast värvi valgete piirlaudadega elumajad kõrvuti jämedatest ümarpalkidest selleks ajaks juba oma paarsada aastat vanade rehielamutega. Tüüpiline sumbküla, kus igaühele on keegi üleaedseks. Kõige selle üle troonimas külaserval künkal uhke raudkivist hoone, Ruhnu Magdaleena koguduse 1912. aastal ehitatud kirik. Tõeline uunikum on selle kõrval säilinud vana kirik, meie vabariigi vanim puitehitis aastast 1643. Vastupidav puitmatejal peab olema see Ruhnu metsa mänd, kui ehitamise ajast pärinevad veel altar, kantsel ja pingistik, mille otsalaudadele on lõigatud peremärke ja muid sümboolseid kujutisi.
Koolimajaks oli endine pastoraadihoone küla ühes otsas. Kui naised teada said, et minu eluasemeks on arvatud tühi tuba pastoraadi pööningul, olid nad agarad seda mõtet maha laitma: kõik, kes seal on proovinud elada, on pidanud jalga laskma. Pastorite vaimude öised kummitamised tegevat elamise võimatuks. Seletasin, et otsustan siiski proovida. Olen ju selles eas noormees, kellele igasugune elukogemus kulub marjaks ära.
Minul osutus elamine selles toas võimatuks mitte kummituste, vaid korralageduse tõttu. Kõigepealt tuli tuba risust ja rämpsust tühjaks teha ning mingisugunegi ahi sisse ehitada. Need saidki saarel minu esimesteks töödeks. Elama hakkasin ajutiselt tühjas velskeripunktis, kust eelmine velsker oli läinud ja kuhu uus polnud veel tulnud.
Uskuge või mitte, et viimastel koolivabadel päevadel võtsin ma kolhoosist hobuse, millega tõin saviaugust head sinakat hundisavi ja metsaveerelt parajalt sõredat ahjuliiva. Ning mõne päevaga, millele võtsin lisa öödest lambivalgel, kerkis tuppa ahi, mis veel hulk aastaid hiljem Ruhnut külastades seal pööningutoas pruuni põrandavärviga üle võõbatuna mu elu esimest pottsepatööd meelde tuletas.
Küllap oleksin koolimajja kolinud varem, kui külainimesed poleks mind keelitanud velskeripunkti jääma seniks, kuni uus tohter tuleb. Ikkagi inimene kohal, kelle käest nõu ja abi saab. Nii ma siis olin ennelõunal koolis ja õhtupoolikul võtsin hädalisi jutule. Ühele andsin palaviku ja teisele kõhuvalu vastu tablette, kolmandale määrisin halvaks läinud haava peale višnevski salvi ja neljandale paise või punni peale briljantrohelist. Ikka seda rohtu, mida mulle endale oli kunagi pandud või millest ma kindlalt teadsin, et see asja hullemaks ei tee. Tuleb meelde, et üks iganes krutskeid täis külatüdruk Polli Liine pakkus mulle isegi võimalust keelega puru silmast välja võtta.
Keerulisem oli lugu kunagise salapiirituse vedaja Hansu Jürkaga, kes julgustuseks vindiseks võetud peaga tuli hammast välja tõmbama. Minu seletus, et ega ma päris hambaarst pole ja üldse seda tööd elus vähe teinud olen, ei lugenud talle midagi. Muud kui tõmmaku aga välja. Panin mehe siis akna alla suu vastu päikest lahti istuma. Vaatasin, et olgugi tegu suure lõuahambaga, välja kisun ma ta küll, kui mees ise välja kannatab. Tuimestusest ma suuremat juttu ei teinud. Ma polnud elus kunagi kedagi süstinud, isegi seda mitte pealt vaadanud. Mainisin vaid niipalju, et eks teeme ikka tuimestuseta, sest see pisike valu, mis tõmbamisel korraks läbi käib, pole selle vastu midagi, mis siis tunned, kui tuimestus mööda hakkab minema. Jürka oli nõus. Ja nii me selle töö ette võtsime. Möllu oli rohkem kui arvata võis. Mina sikutasin kuidas suutsin ja Jürka röökis nagu jaksas. Aga ma lihtsalt ei jätnud enne, kui kätte sain. Jürka esimesed sõnad olid:”Kurat, püksi tuli, pane vähemalt veri seisma.” Ega ma muud teha mõistnud, kui kastsin vatitopi piiritusepudelisse ja pistsin verisesse auku. Jürka röögatas jälle ja kinnitas, et uuesti tuli püksi. Mangus mult midagi mis valu vähemaks võtaks. No mida ma oskan panna? Siis tundsin ära tuttava sildiga kollase salvi. Kui seda mulle silma võis panna, pidi see üsna süütu olema ja ka suhu sobima. Määrisin vati sellega kokku ja pistsin auku. Jürka kinnitas, et valu andiski järele.
Uni öösel oli rahutu. Mis siis, kui keegi tuleb veel pimesoolt lõikama või sünnitama? Õnneks laabus kõik hästi. Varsti ühel päeval koolist tulles tuli mulle uksel vastu valges kitlis minust vaata et veel noorem naine. Ja pean ütlema, et ohtlikult kena.
Kui juba samal õhtul anti mõista, et ega mul polegi vaja nii kohe ära kolida, oli mulle selge, et Sulev-poiss, kui tahad vaba mees olla, tee võimalikult kohe tuli oma uude ahju ja tunne elust mõnu.