Jutustusi kodumaa ajaloost I - 1952 - Sulev Mets

Neil päevil õnnestus mul Kuressaares külastada soliidses eas härrasmeest - Sulev Metsa, kes nooruspõlves Ruhnus kooliõpetaja ametit pidanud. Õpetanud nii Mitjat, Normani kui teisi selle aja koolilapsi. Tema mälestused tollest ajast ilmusid eelmisel aastal Meie Maa nädalalugudes. Kuna minu teada seda lehte keegi Ruhnus ei telli ja ka internetiversioonis pole nädalalisa olemas, küsisin tekstifaili blogis avaldamiseks. Avaldame need teksti pikkuse tõttu jupiti. Mälestused ilmuvad loodetavasti varsti ka raamatuna, Eesti Keele Sihtasutuse kirjastuses. Hilisemas elus on Sulev Mets töötanud ajakirjanikuna, olles nii Rahva Hääle tegevtoimetaja kui Eesti Raadio peatoimetaja.

Kaarel


POLIITILISTES TÕMBETUULTES

Viiekümnendate aastate algul, pärast kurikuulsat EKP Keskkomitee Vlll pleenumit, kui Moskva karmil käsul vahetati välja vabariigi kõrgem juhtkond, algas eesti rahvale järjekordne raske periood.Ülevalt alla välja käivitus poliitiline nõiajaht, mis pidi sillutama tee eesti rahva lahustamiseks nõokogudemaa rahvaste suures sulatuskatlas.Taas tõsteti ausse Stalini seisukoht, et sotsialismi edusammudega karmistub ka klassivõitlus. Kõige ohtlikumaks nähtuseks kuulutati rahvustunne, eestlus, tolleaegses poliitilises kõnepruugis kodanlik natsionalism.Kogu ühiskondlik poliitiline elu korraldati Venemaa malli järgi: Eestis moodustati kolm oblastit, maakondade asemele rajoonid. Saare maakonna ajalehest “Saarte Hääl” sai Kingissepa rajooni ajaleht “Kommunismi Ehitaja”.
Poliitilise tagakiusamise kihk ulatus ka meie toimetusse. Esimesena saadeti ära Valdur Lulla, kelle vanemad olid 1941. aastal Venemaale küüditatud. Peagi jõudis järg minuni, kui mulle tehti selgeks, et noormees, kelle isa viimasel sõjasuvel Narva jõel pealetungiva punaväega lahinguid lõi, nii tähtsasse ideoloogiaasutusse nagu toimetus tööle ei sobi.Pealegi püüti mind siduda mingi nõukogudevastase õpilasorganisatsiooniga keskkooli päevilt, mis lõikas lõplikult läbi ka edasiõppimise võimaluse. Asi oli kujunenud selliseks, et elukogenenumad kolleegid soovitasid mul avalikust elust võimalikult kõrvale tõmbuda.
Mida peale hakata? Kõige tõenäolisem oli vähemalt kolmeaastane armeeteenistus mõnes tööpataljonis Kaug-Põhjas, kuhu minusuguste soovitustega noorsõdurid tol ajal armee poliit- ja julgeolekuorganite nõudmisel saadeti.
Lahendus oli üsna ootamatu. Suvel kohtasin linnas klassivenda keskkoolist Leevi Veskist, kes minu teada oli isa arreteerimise tõttu poliitilise pagulasena kooliõpetajaks Ruhnu saarel.Temal olla võimalus minna seal huvitavamale tööle ilmajaama, kui ainult kooli kedagi asemele saaks. Leppisime kokku, et proovin.Kuna Ruhnu saar oli vahepeal Saaremaa koosseisust Pärnu alla arvatud, tuli mul kaupa tegema minna Pärnu. Ja kujutage vaid ette, millist headmeelt ma sealsetele haridusosakonna töötajatele tegin. Neil mure, kust sellist inimest leida, kes tsiviliseeritud maailmast nii eraldatud paika nõus minema. Ja korraga tuleb tolle aja kohta sobiva haridusega noormees end ise pakkuma. Aga mul ju sobivamat valikut polnud.
Nii ma siis seisin 1952. aasta augustis ühel tuulisel õhtupoolikul Tori kalasadamas, et võtta ette merereis mulle seni täiesti tundmatule maalapile keset Riia lahte.Ja seda tavalisel üsna pisikesel lahtisel kalapaadil, millega saarele paar korda kuus posti viidi ning kuhu vajadusel ka kaks-kolm reisijat kaasa võeti. Seekord olid nendeks Ruhnus mõnda aega külanõukogu esimehe ametit pidanud Reet Kipper, meheliku väljanägemise ja karmi käitumisega keskealine naine, kes kolhoosi esimeeste ja raamatupidajate hirmuks oli lubatud lähemal ajal Saaremaale tagasi tööle tuua. Korra loomiseks noorte kolhooside arvepidamises. Tema kui ülimalt range revidendi kohta käis kuulujutt, et majandisse tulles tõmbas ta ükskõik millisele arveraamatule rasvase kriipsu alla ja kõigepealt liitis kokku järjekorranumbrid. Et kui juba kokkuvõte, siis olgu põhjalik.
Teiseks reisijaks olin mina, uus kooliõpetaja, noor mees, kes esmakordselt elus iseseisvalt oma sammud suurde maailma seadis.
Neljandaks hingeliseks paadis oli koer, keda paadimees naise vastuseisust hoolimata kavatses koju viia.
Nii me seal siis olime ja ootasime. Et tuul vastu õhtut rahuneks ja saaksime vähemalt Abrukale sõita. See meil ka õnnestus. Öömaja anti ühe talu elubel heintel, kust siis hommikupoole ööd tuule vaibudes oma teekonda jätkasime.
Öeldakse, et sügisesel ööl või ilmal on üheksa poega. Nii oli ka seekord. Kui kottpimedas merele läksime, polnud tuult tühjagi, laine lihtsalt ei olnud jõudnud eelmisest päevast veel maha käia. Aga sedamööda kuidas päev võimust võttis, sai ka tuul jaksu juurde. Loodepagid ajasid mere uuesti vihale, panid paadi parajalt längerdama. See tähendas, et meil tuli üle elada vähemalt oma kaheksa tundi parajalt tormist merd. Mõistagi pani see reisiseltskonna meretaluvuse tõsisele proovile.
Esimesena jäi merehaigeks koer, kes võttis enda alla paadi esiosa ja hammustas igaüht,keda oma oheliku otsast ulatas. Seejärel murdis vetejumal maha Reeda ja seda nii ootamatult, et esimesed suutäied tulid tal sülle enne, kui jõudis üle tuulepealse parda koogutada, kust üheksas laine ta läbimärjana paati pikali viskas. Rohkem polnud tast tõusjat. Paadimehe karmil käsul võttis ta Kuressaarest ostetud uuelt viltsaapalt kalossi, mida siis kuni Ruhnu jõudmiseni oksekulbina kasutas.Paadi esiosa koera, keskpaik öökiva Reeda jaoks, nii pidime me paadimehega kahekesi end tahapoole mootori kõrvale ära mahutama.
Andis oodata, kuni pliiatsina peenike majakapulk silmapiirile kerkis, märkides paika, kuhu ma mingi aja oma noorusest matma pidin. Tundsin, kuidas kusagil sisimas pitsitas. Kuigi pidasin end täismeheks, kes kunagi enam ei nuta, sain ma seal paadipäras seljataha jäänud vetevälja silmitsedes tüki targemaks – sain salamisi teada, et pisar poisiohtu nooruki põsel on lapse omaga ühte mekki, mereveega sama maitset, sihuke õige sutsu soolane, aga ometi kibe.