Lk 140. Saare nimi kõlab saksa keeles
Worms, Wormsö, ..., rootsi keeles Orms, Ormsö, ... Nagu paljude
nimede puhul, on W-täht rootsi keeles kadunud või asetatud saksa
keeles sõna ette. Nime tekkimisele võis küll põhjust anda madude
(orm) rohkus, sest varem oli Vormsil väga palju madusid, eriti
nastikuid, kuid ka ohtlikke rästikuid.
Lk 351. Nii tõid ruhnlased 1711.
aastal naisi Riiast, Kuressaarest, Pärnust, Kuramaalt, Hiiumaalt,
Skånest ja
Lääne-Götamaalt. (1710. aastal suri Ruhnus katku 213 inimest, ellu
jäi 80. - K) Lk 608. Eestimaa tühjenemine olnuks mõistagi veelgi
ulatuslikum, kui mitte siingi poleks suremus sageli tähelepandava
loodusseaduse järgi selle katastroofi (19710. a katku – K)
järgsetel aastatel olnud tähelepanuväärselt väike ja sündide
arv kahanenud rahvaarvu arvestades oluliselt tõusnud. Ruhnus oli
1711. aastal vähemalt 17 pulma, kuna varem esines neid 150 aasta
jooksul aastas ainult seitse, ja 1711.-1726. aastal sündis 82 last
ja suri vaid 13 inimest.
Lk 353. Ruhnlased, kes kaubitsesid
varem verekaanidega, kasutavad neid sagedasti, ja haruldane pole ka
aadrilaskmine. (Apteegikaani Ruhnus enam ei leidu. - K)
Lk 359. Ebavõrdsuse ja selle arvele
kirjutatud lahkhelide tõttu on mitmed perekonnad sunnitud uuemal
ajal jagunema kahte ossa ja praegu (Russwurmi raamat ilmus 1855 –
K) on Ruhnus kümnes talus, mis kunagi andsid peavarju 26 inimesele,
eraldi majapidamised, ühes talus on erinevaid majapidamisis isegi
kolm (tri brö), 16 talu on jäänud jagamata.
Lk 372. Talvel toidetakse neid (sigu –
K) mõnikord hakitud kuuseokstega, millele on valatud kuuma vett ja
puistatud veidi jahu ning kuhu on mõnikord segatud ka
hobusesõnnikut; Ruhnus peamiselt hüljeste sisikonnaga ja
pastoraadis hülgelihaga, kuna pastor, kes saab kõigilt kümnist, ei
oska seda hõrgutist nii hinnata kui hülgekütid. Haned (üle 1000)
on Ruhnus kogu suve rannal väikestes koerakuutidele sarnanevates
majakestes ja neid eristatakse ujunahale lõigatud peremärkide abil.
Lk 463. Niisiis lauldakse õigupoolest
ainult kirikus, kuid ka seal – tule taevas appi! Kui moondunud ja
ilmalikuks on muutunud lihtsad ja tugevad kaunid meloodiad! Kui
ebakõlaliselt, ebapuhtalt ja taktitult kõlab Jumala kiitus peaaegu
kõikides rootsi – ja samamoodi ka eesti kirikutes! Tundlikule
kõrvale on selline laul küll karistuseks.
Ekman (Ruhnu kirikuõpetaja 1841-1842
- K) kurdab õigusega, et ruhnlaste treenimata (hääle)elundid
polevat harmoonilise laulu tekitamiseks võimelised, et kirikulaul
olevat pigem halb, ülimalt haletsusväärne, alla igasugust
kriitikat ning seda ei saavat võrrelda mitte millegagi. „Monotoonne
kisa,“ jätkab ta oma nutulaulu, „mis tuleb sajast karjuvast ja
kriiskavast kõrist, koosneb aeglastest, talumatutest toonidest, mis
on toodud kuuldavale niivõrd vastuolus muusikalise kulgemise
reeglitega, et selles meloodiat leida on peaaegu võimatu. Peaaegu
iga toon on must, molli asemel kõlab duur ja vastupidi, peaaegu iga
silbi ajal kõlab mitu tooni; teised karjutakse jälle välja täiesti
monotoonselt, nii et kirikulaulu terminoloogiasse kuuluvad Ruhnus
vaid ad libitum (soovi kohaselt, suvatempos - K), fortissimo
(väga valjult - K) ja largo
(väga aeglaselt - K). Naiste kriiskav tiiskant summutab seejuures
meeste sügava musta bassi ja ilma pausita asutakse kohe järgmise
stroofi kallale. - Selle disharmoonilise kisa kõrval võiks kuulajat
lepitada vaid silmanähtav hardumus, millega pingutatakse kopse ja
kõri kõigest jõust, et endast väljapressitud helidega otsekui
taevast rünnata ja seal tähelepanu nõutada. Niisiis, kui muusika
on inglite keel, nagu olevat öelnud Platon, siis avaldab Ruhnu
koguduse inglikeelne hääletõstmine seal üleval kindlasti
asjakohast muljet. - Lihtne hotentottide rahvalaul on meloodiline ja
näitab, et muusikalises mõttes on need loodusinimesed ruhnlastest
kaugelt üle. - Isegi köster, kelle puhul võiks muusikalist
haridust vähemalt oletada, ei vasta kunagi samas helistikus, milles
lõpetab liturg, ja kui too nüüd temast juhindub, valib ta teise
(helistiku) ja nimelt kui pastor duuris intoneerib, siis alati molli
ja vastupidi, kuna terve kogudus ühineb temaga kõval häälel.“
Palju parem pole olukord kirikulauluga
ka teistes rootslaste piirkondades, kuid üksikute toonide kõikumised
esinevad enamasti variatsioonidena, mis, koosnedes trioolidest või
eellöökidest, ei kõlakski nii pahasti, kui terve kogudus neid vaid
puhtalt ja ühtemoodi laulaks. Kuid nagu vabale rootslasele kohane,
toimib igaüks siin oma suva järgi ja nii tekib ebaselgetest, sageli
pominal kuuldavale toodavatest või kriiskavatest helidest segane
virvarr, mis muudab isegi tuntuimatele meloodiatele kaasalaulmise
peaaegu võiamatuks, kui just ei soovita selles kaoses samamoodi
reeglitevabalt ringi uidata.
Kaarel