Viltu nagu Pisa

Priit

Etnograafilisi teateid Ruhnust. Ferdinand Leinbock. 1924.Katkendeid VI

 Piim, või, juust

Piima tarvitatakse harilikult rõõsalt, kas söögi kõrvale rüüpamiseks või ka ülemalkirjeldatud piimapudi näol. (---) Koor tarvitatakse kõik võitegemiseks. (---) Kohupiima Ruhnus ei tehta. Juustu ega sõiru Ruhnus ei valmistata ega söödagi neid üldse.

Munad

(---) Üldse saadakse mune vähe ja loetakse neid rohkem maiusasjaks, mispärast neid enamasti pidudel ja pühadel tarvitatakse.

Joogid

Õlut tehakse igas peres ilmtingimata jõuludeks ja rukkilõikuseks, s.o. 2 korda aastas. Rikkamates peredes vahel ka sagedamini. Peale selle muidugi pulmadeks j.m. pidustusteks.

(---) Üsna vanal ajal olla saarel mõned ka viina teinud – rukkist. Aastat 50 tagasi olnud viimane juhtumine, kus keegi vanamees viinapõletamise eest Kuressaarde viidud ja seal 25 rublaga trahvitud (Anders Mattsi teatel).

Kase ja vahtra mahla tarvitatakse. Vahtra mahlast keedetavat koguni siirupit. (---) Mett Ruhnus ei tarvitata, kuna siin ka mesilasi ei peeta.

Teed ja kohvi juuakse võrdlemisi harva, kuigi vahel ka argipäeva õhtutel jõukamates peredes teed tehakse. Kohvi tehakse kas pühapäeva hommikul või pärast lõunat. Mõnes peres leidub kakaodgi.

Tubakas

Tubaka suitsetajaid on meeste hulgas vist küll enamus. Tõmmatakse niihästi piipu kui omakeeratud „plotskit“ ja nooremad ka paberosse, mille odavamaid sorte saarel olevas poodikeses saada. Vanemad mehed tarvitavad kokkuhoidmise mõttes pea ainult omakasvatatud tubakat. Ninatubaka tarvitamist ei tunta, paar vanemat meest peavad küll aga tubakat põses, tarvitades selleks nii kodukasvatatud tubakat kui ka teiste meeste piibupõhja kogunud jäänuseid. (---) Naised ei suitseta.

Aarele!

Palju õnne sünnipäevaks!

Etnograafilisi teateid Ruhnust. Ferdinand Leinbock. 1924.Katkendeid V

 Taimetoit

Taimetoidul on Ruhnus kõrvaline osa, kuna pearaskus lasub lihal ja kalal. Erandi moodustavad ainult leib ja kartul, mis kumbgi küll pea ühegi söögi juures ei või puududa. (---) Et keeduvilja, nagu ube, herneid, porknaid jne ei kasvatata, siis on eriti suppide valik üsna väike. Keedetakse kartuli-, kapsa- ja tangu ehk kruubi suppi, harilikult lihaga, pidudel ja pühadel ka klimpidega. (---) Tange ega kruupe Ruhnus ei tehta, need ostetakse mandrilt või vahetatakse hülgerasva resp. nahkade vastu.

(---) Kördi tarvitamise kohta puuduvad mul teated. Ka pudru ei juhtunud ma 2 nädala sees üheski peres nägema, kuigi seda tehtavat, vähemalt kartulast ja ka odratangust. (---) Samuti on tundmata kama.

(---) Keeduvilja ja üldse rohelist tarvitatakse Ruhnus väga vähe. Nii loetakse seal mittesöödavateks niisuguseid taimi kui sibulad, kurgid, kõrvitsad. Sellepärast ei kasvata neid ka keegi. Kapsad on õieti ainukene keeduvili, mida kasvatatakse ja söödakse. Neid tarvitatakse enamasti sissetehtuina.

(---) Seeni Ruhnus ei sööda, kuigi neid seal palju kasvab (Elleni teatel oli siiski üks inimene, kes seeni sõi – tema vanaema, ülalnimetatud Pärsi talu Olga, kes oli Naissaarelt pärit ja ka Tallinnas elanud). Metsamarju süüakse, kuid neid on saarel vähe saada. Laidub maasikaid, mustikaid, pohlakaid ja veel mingisuguseid marju, mis „suuremad ja hapumad kui pohlakad“ ja kutsutakse „trenju“ (ehk siis jõhvikad – K). Aiavilja peale väheste õunapuude ja sõstrapõõsa ei kasvatata (hilisemas tekstis väidab Leinbock, et marjapõõsaid tema ei näinud).  

Etnograafilisi teateid Ruhnust. Ferdinand Leinbock. 1924.Katkendeid IV

 Liha

Loomatapp on harilikult oktoobris, eriti Mihklipäeva paigu. Tapmist toimetatakse noore kuu aegu, siis ei keevat liha kokku (T. Kokas). Tapab muidugi igamees ise. Siga ja lammas tapetakse noaga, lehmad aga kirvega, lüües kukla augu kohta, sarvede ja kõrvade vahele.

(---) Metsloomi Ruhnus peaaegu ei leidugi, peale mõne jänese (Gustav Vilbaste 1932. a andmetel valgejänes). Viimast aga ei sööda: see olevat vist piiblis keelatud, kuna tal küüned otsas (Brakman).poisikesed kõmmutavat neid ometigi maha, kui näevad ja söövat ka nahka. Keetma pidavat nad aga selleks näpatud pajas ja salamahti kas metsas või mujal varjulises kohas, sest naised ei anna kunagi selleks oma söögipada ega keeda ka niisuguses pajas enam omale süüa, kus jänes sees keenud. Meri- ja metslindusid, peaasjalikult parte, lastakse ja süüakse palju.

Peale muu süüakse Ruhnus ka hülge liha (ometigi mitte pekki!), mida keedetakse ja küpsetatakse nagu igat muud liha. Noorem põlv siiski enam hülgelihast ei hoolivat.

(---) Liha suitsetamist toimetatakse samuti forstu katuse all, nagu kohta mainitud. Kõige harilikum liha tarvitamise viis on aga keetmine; talvel, kui sagedamini ahju köetakse, ka praadimine. Hülgeliha ei olla soovitav praadida, sest ta andvat siis traani maiku. Liha keedetakse harilikult kartulitega koos, seal juures rohkem „lühikese leemega“.

Meresõidul pannakse koorega kartulid keetes liha ja kala tükid kartulite peale, kas pärast vee ärakurnamist või koguni enne seda. Et iga mees omal leival on, siis hoolitseb ta sarnase korral oma portsjoni eest ise. Ruhnu postilaeval nägin koguni, et tüdrukud oma lihatükkidele õuemärgid kamara sisse lõikusid, et poisid, kes vigurite peale meistrid, neid üle võtta ei saaks. (---) Sülti ei valmistata ega sööda Ruhnus hoopis. Liha tarvitatakse jõukamates peredes aasta ringi, talvel muidugi rohkem, kuna suvel kalale enam rõhku pannakse. Üldiselt on Ruhnus liha tarvitamine suur, sellepärast ka loomigi palju.

Etnograafilisi teateid Ruhnust. Ferdinand Leinbock. 1924.Katkendeid III

 Söögid. Joogid. Tubakas.

Kala

Tarvitatavamad kalasordid Ruhnus on: lest, tursk, angerjas, räim, siig, viidikas, kilu, aug j.n.e. Üldse süüakse pea kõiki ümbritsevast merest saada olevaid kalu, isegi nn. Merihärga, mis vahel noodavedamisel lestade hulka satub. Üks kala on ometi, mida ka ruhnulane põlgab: see olla mingi väike roheline kala, mida Ruhnus kutsutakse tatikalaks (see on tõenäoliselt merivarblane, mis ka tänapäeval teinekord võrku satub ja mida tõesti keegi ei söö. Huvitaval kombel pole kalade nimistus lõhe ega meriforelli, mida vanasti oli ehk rohkemgi kui praegu. Hiljem tuleb tekstis välja, et jääalune püük Ruhnus siis eriti levinud ei olnud, võib-olla oli ka Leinbocki külastuse aeg – suve lõpp – selline, kus kellelegi talvine kala pähe ei tulnud. - K) Ka tintidest ei peeta lugu, kuid neid saabki ainult juhtumisi mõni üksik kiluvõrguga (tänapäeval on tint periooditi vägagi arvukas – K).

Värsket, soolamata kala tarvitatakse vähe, ainult püügipäeval keedetakse värske kala suppi, nii lestast, auest (aug – aue: haug – haugi – K), tursast, angerjast. Supp on aga enamasti „lühikese leemega“, s.o. Peatoiduks on kala ja kartul, kuna leent vähe keedetakse ja ka süüakse. Parema meelega tarvitatakse soolatuid ja kuivatatud või suitsetatud kalu.

(---) Suurematele kaladele riputatakse soola ka sisse, et nad paremini soolaga läbi imbuks. Niis oolatakse näiteks siiga, mis siis ühe öö seismise järele, s.o. teisel hommikul kõige parem maitseb. Ka angerjas kõlbab soolatult juba 2-3 päeva pärast süüa ja võib nii terve aasta seista, ilma et rikki läheks. Soolatud angerjast võtavad harilikult hülgekütid jääle minnes toiduks kaasa. Ta maitsvat parem kui muu kala (nimelt toorelt, kuna hülgepüügil tuld kunagi ei tehta).

(---) „Kuuma suitsuga“ ahi oli Ruhnus ainult majakal, hra Brakmani ehitatud, kas ta angerjaid ja turski ning lesti suitsetas.

ERMi välitööd Ruhnus

http://blog.erm.ee/?p=704

Tere!


Panin oma lehel välja ühe teie saare teemalise pildi.

http://www.taevapiltnik.ee/blog/2012/10/01/ruhnu-ja-tema-kaks-kirikut-uus-ning-vana-two-churches-of-ruhnu-island/

tervitades
Andres Tarto

Etnograafilisi teateid Ruhnust. Ferdinand Leinbock. 1924.Katkendeid II

Allikad

Siin esitatud kirjeldused põhjenevad peaasjalikult järgmistelt isikutelt saadud teadetele.

Brakman Arseni, Ruhnu komandant ja tuletorni ülem, peale selle veel politseinik, metsavaht, tolli- ja piiripolitsei ametnik j.n.e. Eestlane, perekonnamees, u. 30 a. Vana, end. meriväe ohvitser. Elab Ruhnus 1921 a. alates, kus hästi kodunenud ja ruhnulastega heas vahekorras. Temalt teateid ühiskondliku korra, pidude, söökide jm kohta.

Östermann Matts, Anders-perest, ruhnlane, 1924 a. Ruhnu vallavanemaks. Üks vähestest perekonnanimega meestest, mille peale teatud määral uhke. Vanus 60 a. ümber. Esivanemad Vormsist tulnud. Kõneleb ka eesti- ja saksakeelt. Temalt teateid hülgepüügi kohta.

Östermann Johannes, sama pere teiselt poolt. Ainukese Ruhnu kaupluse pidaja. Umb. 25 a. vana, naisemees. Kaunis räpakas härra, pea kogu saarega vastuolus, selle tõttu aga ka jutukam kui teised. Oli 1923/24 a. talvel käinud ühes teise mehega üle jää Kuressaares ja toonud sealt hülgekelguga posti kaasa, mis oli esimene sarnane juhtumine. Teateid hülge- ja kalapüügist.

Ulas Peter, Ulas-perest, 30 a. vana (hiljem tuntud kui Peter Shönberg ja kui Peeter Rooslaid - K). Meistrimees, kuigi iseõppinud. Teeb kuldsepatööd, joonistab, maalib. Tema tehtud on Dr. Kleini Runö, lk ... toodud akvarellid j.m. Joonised. Teenib oma töödega lõbureisijailt head raha. Temalt teateid ehetest, peakatetest jm.

Mickos Malla, Mickos-perest (hiljem Magdaleena Melders - K). Umb. 50 a. ntelligentne eit. Räägib hästi saksakeelt ja omab palju tuttavaid Riias, Kuressaares jm. Ühes sama pere II poolel elava Mickos-naisega mõlemad kuulsaimad rätsepatöö-meistrid üle saare. Neil üksi olla puu-schnitid riiete õmblemiseks. Valmistanud mitmele muuseumile tellimise peale ruhnu vanemaid ülikondi. Teateid riidetööstusest.

Pers Olga, Pers-perest (õige on Pärs - K), perepoja naine, u. 30 a. vana. Naisaarest pärit, elanud ka Tallinnas ja Peterburiski (?). Oskab hästi eestikeelt ja kõneleb Ruhnu kommetest tihti arvustavalt. Teateid naiste käsitöödest.

Pers ..., eelmise meheisa, üle 60 a. vana. Räägib hääl meelel soomekeelt, mida oskab Ruhnus kõige paremini. Teateid põllutööst j.m.

Kokas Tomas, peremees Kokas peres, ligi 50 a. vana. Räägib kogu perega kaunis head saksakeelt. Tema tütardest on kuulus Kokas-Lisa, tuntud oma laialdaste austajate tõttu Riiast Kuressaare ja Tallinnani, mille „tagajärjena“ tal ka u. 7 a. vanune väljaspool abielu sündinud tütar. Oli muu seas 1922 a. Sügisel Tartus prof. T.H.Kjellini teenijaks (Tor Helge Kjellin – Rootsi kunstiajaloolane ja Tartu Ülikooli esimene kunstiajaloo professor aastatel 1922-1924 - K). Isalt teateid põllutööst, söögimajandusest j.m.

Isaks Fredrik, u. 50 a. peremees. Naine oskab eestikeelt. Teateid riietest, söökidest, pulmadest j.m.

Iskas Isak, u. 45 a. vana, kehvemaid (kehval järjel? - K) peremehi Ruhnus. Teateid kalastusest jm.

Jons Fredrik, u. 60 vana, rikkaim peremees Ruhnus. Kutsutakse „Ruhnu juudiks“ ihnuse tõttu. Kaval ja osav mees, kaunis arenenud. Lühemaid teateid põllutööst j.m.

Hollingers Johan, u. 50 a. Soliid ja asjalik. Teateid veesõidukitest.

Hollingers Peter, eelmise värske poolemees. U. 40 a. vana. Terminoloogiat j.m.

Berens ..., u. 60 a. pereisa. Kehv mees. Kalastusest.

Mass Henrik, jõukas u. 55 a. peremees. Teateid kalastusest.

Lorentz Juhan, u. 40 a. peremees. Kalastusest teateid.

Ulas Juhan, u. 50 a. vana, Peetri naaber. Teat. kalast. j.m.

Lennureisid teispäeval

Teisipäeval, 2.oktoobril toimuma pidanud lennud on edasi lükatud kolmapäevale, 3.oktoobrile.

www.lendame.ee

Etnograafilisi teateid Ruhnust. Ferdinand Leinbock. 1924.Katkendeid I

Käesolevaga alustab blogi toimetus 1924. aastal Ruhnus viibinud Eesti Rahva Muuseumi töötaja Ferdinand Leinbocki käsikirjalise teadete aruande katkendite publitseerimist. Püütud on säilitada originaali kirjaviis, tähemärgid jm. Vajadusel sulgudes olev on Kaarli toimetatud.

Kaarel

Sissejuhatuseks

Minu ruhnusõitu 1924 a. suvel, mis kestis just kuu aega (9.VII-9.VIII), ei saa pidada kõige kordaläinumaks. Esiteks tuli Kuressaares tervelt 10 päeva oodata, kuni ruhnulased posti järele sõitsid, et nendega koos saarele pääseda. Post käib Ruhnu nimelt ilma kindla tähtajata, umb. 2 korda kuus ja sedagi vaid suvekuudel, kuna talvel novembrist aprillini pole mingit ühendust.

Teiseks sattus minu Ruhnus viibimise aeg ühte sealse rehepeksu hooajaga. Minu saarele jõudmise päeval (21.VII) lõpetati parajasti rukki külvi ja järgnes kohe rehepeks, mis kestis minu ärasõiduni (5.VIII), kus juures inimestel väga vähe aega leidus jutuajamiseks. Tuli kasutada teadete saamiseks eestkätt paari haiget meest (vallavanem Matts Anders, Peter Ulas) ja teistelt ainult juhuslikult ühte-teist pärida, kus juures asjade ostmine veel oma jagu aega võttis.

Kolmandaks tõi sõit primitiivses Ruhnu postilaevas, mis veel sattus tormi ja piksevihma kätte, ränga külmetuse kaasa, millele järgnes pikaajaline influentsa ja nohu, mis töövõimet tuntavalt vähendas.

Enam-vähem üksikasjalisemad on saadud teated hülgepüügi ja kalastuse, põllutöö ja söögimajanduse alalt. Need alad on ka omandatud asjade hulgas täielikumalt edustatud. Üsna juhuslikud on teated rahvariietest, mis Ruhnus on väga mitmekesised ja huvitavad.

Üldiselt ollakse Ruhnu vastutulelik ja jutukas, eriti siis kui viina on pakkuda. Et mehed peale emakeele (rootsi) veel saksa-, eesti-, läti-, soome-, isegi venekeelt räägivad, on nendega jutustamine hõlbus. Naistest oskasid ainult 4 eestikeelt (Pers Olga, Skallos Miina, Isaks Magdalena, Prus Madle), mõned ka saksakeelt, enamus aga ainult kodumurrakulist rootsikeelt, nii et nendega läbisaamine raskem.

(---) Dr. E. Kleini Runö-teose ilmumise tõttu 1924 a. lõpul on mitmed alad siin jäetud puudutamata, kuna mainitud teos neid käsitab laiemas ulatuses kui siin võimalik.

Tartus, 10.X.25

F. Leinbock

Andre

Pirkkole!

Palju õnne sünnipäevaks ! 

Ruhnu sõbrad.

----------------------------
Lemmiksaade ununes? Lisa saatele meelespea!
minuTV.ee

Täiendav reis pühapäeval

Pühapäeval, 30. septembril toimub täiendav reis:

Algus	Siht	Aeg
Pärnu	Ruhnu	15:00
Ruhnu	Pärnu	15:45

www.lendame.ee

Mõista, mõista, mis see on?

Andre

Hüvasti suvi 2012

Suve viimasel nädalavahetusel oli Ruhnus üsna suvine sagimine. Koha sadamas olid leidnud  ühemastilised, kahemastilised ja ka hoopis ilma mastideta alused. Limo saunas peatusid 11 lohesurfarit, nende õhukesed lauad võiks samuti meresõidu riistapuudeks nimetada. Seega käis veepiiril päris tihe sebimine ja tugevapoolne tuul oli pigem nagu täitsa okey nähtus.
Õhtuhakul saabuvat sügist kogunesid tervitama lahkesti oodatud külalised pisikesse majakõksi Randojal, kus Külli saabujaid kaminatule soojuses õunkoogiga kostitas. Kooki ja jooki tõid külalisedki kaasa. Juttu, istumist ning isegi jalakeerutamist jagus terveks pimedaks esimeseks sügisõhtuks.
Priit  

Sügis

Mitjale!

Õnnesoovid sünnipäeva puhul!

Palju õnne Margus !

Ilusaid õnnesoove Sinule kodusaarelt !

(Pilt on küll veidike sünge, aga Sul on ju ka väga sünge amet)

Sõbrad :)

Mälestuseks Timu talu peremehele

Hea Endel,
Sa ikka ütlesid vanu albumeid lapates ilusasti inimeste kohta, keda meiega enam ei ole – Sa ütlesid, et nad on pugenud teisele poole. Täna öösel pugesid Sa ise teisele poole.
Sa olid jutuvestja. Sul oli nii palju lugusid nii paljudest inimestest kodusaartelt Ruhnust ja Kihnust ning igalt kõnnitud teelõigult. Oli see vast uhke film Su mälestuste tagakambris.
Kevadel käisid Sa koolis ja koos Antsuga vaatasid, et Ruhnu kooli lugu oleks õigesti kirjas, sest Sa mäletasid.
Nüüd mäletame meie Sind.
Ja ära muretse, Anne-Vello aitavad Su mesilindudel üle talve elada ja Helga hoiab teie tare edaspidigi meelõhnase.
Puhka rahus, Timu Endel.

Südamlik kaastunne lähedastele.
ruhnlased

Meeste retseptid

Mu postkasti potsatas alljärgnev kiri. Kas võtame osa?

Kaarel

Tere!
Olen Ajakirjade Kirjastuse raamatuosakonna toimetaja Anu Jõesaar. Kirjutan teile fotograaf Lauri Kulpsoo soovitusel.
Nimelt olen praegu koostamas raamatut nimega "Taluperemeeste hoidised". Mõte sai alguse ülemöödunud aastal tehtud raamatust "Taluperenaiste hoidised", kuhu kogusime 7 talu naiste traditsioonilisemaid hoidiseid ja nõuandeid. Raamat sai ilus ja populaarne, saime isegi 3. koha aasta kokaraamatu valimistel.
Nii tekkiski mõte, et prooviks ka taluperemeeste retseptidest raamatu kokku panna.
Nüüd otsin, kas leiaks ka rannarahva seast taluperemehi, kes mingil moel hoidistavad. Hoidiste alla läheb kõik, mis on kuidagi kaane või korgi all, sh kala säilitamine igasugusel kujul

Kas oleksite nõus ehk ise selles raamatus osalema või teate kedagi teist soovitada?

Osalus eeldab, et pakute omalt poolt välja 6-10 retsepti, mis mehi võiks huvitada. Kui olete Lauriga koos juba pildistanud, siis enam-vähem on teil ettekujutus, kuidas see töö käib - tegijast endast pilt ja retseptide põhjal samuti.
Oleme juba otsast alustanud, meil on külastatud-pildistatud koduveinimeister Võrtsjärve äärsest talust ja mõned talunikud on kokkuleppimise järgus.
Üldiselt on see üks tore projekt ja osalejatele kindlasti ka hea reklaam :).

Vastust ootama jäädes
Anu Jõesaar
5101749

Kolm Krooni

Selline uhke brikk Rootsi lipuga oli ankrus Ruhnu külje all. Maale purjetati luubil ja sõideti ka mootorpaadiga.

Foto Jaanilt

Pähklikonkurss

Sügise saabudes hakkavad pähklipoisid valmis saama. Sel sügisel toimub saare kõige suurema pähkli konkurss. Võta ühelt puult nt 5 kõige suuremat pähklit ja too Mitja kätte. Mitja mõõdab ära.

Kaarel

No vaata mis nad tegid

Kaarel

Palju õnne, Jüri!

Jaksu, jõudu ja jätkuvat lustlikku meelt igal ametipostil - koolis, põllul, saekaatris, kiirabiauto, bussi ja traktori roolis!
Soovime sulle ohtralt õnne sünnipäevaks!

Septembrikuu tervitus

Täna on siis see päev, kui meie alustasime Liust 20 aastat tagasi merereisi, et Ruhnust veidi õunu ja pohli korjata (Ruhnu omad on ju palju paremad kui mandri omad!!!). Plaanisime jääda nädalavahetuseks, aga läks nagu läks..... Meie kakuamipaat läks tormiga kai ääres pooleks (see juhtus 6.09.1992) ja tänu sellele veetsime ilusa sügisese nädala Ruhnus, ära saime Kurdi (soomlase) paadiga 10. sept. Sellel merereisil osales inimesi Timu talust, Põllult, Tungilt, Antsult ja veel mõned mujalt. Igatahes on, mida meenutada...

Parimate sügiseste tervitustega

Helga Pärnust

Iti esimene koolipäev

Kaarel

1. september

Ruhnu koolist

Tormiline suvi on möödas ja käes sügis, mis vaikselt ja kindlalt kõik oma õigele kohale loksutab. Pika puhkuse välja teeninud koolipingid vajavad nüüd jälle nühkimist, nii siin kui sealpool merd.
Ruhnu Põhikool, Ruhnu laste kasvamise pesa, hoiab truult oma lippu püsti, andes saareelule lootuse, rõõmu ja vaimu.
Sellest on möödunud mitmeid sügiseid ja langenud palju lehti, aga kunagi astusin ka mina esimest korda kooli poole, seljas pidulikud riided ning uus ranits, et võtta vastu ilusate piltidega, Anna ja Aadama seiklustest pungil, päris oma aabits. Just nii nagu paljud teised Ruhnu lapsed, kes praegu siin teisel pool merd ennast otsivad ja tõestavad.
Kõigil meil on omad isiklikud ja erilised mälestused, kuid ka ühised ja kallid mälestused, mis meid ka maailma eri paigus viibides alati ühendama jäävad. Kooli lõhn ja kriuksuvad uksed. Trügimine kraanikausi järjekorras vahetult enne söögivahetundi. Koolikell, mida pidime kordamööda tunni algades ja lõppedes helistama. Ruudumäng korvpalliväljakul. Sinised matid. Jõuluetendused. Kõhedust tekitav pööning. "Kasuta malli!" Ja nii edasi ja nii edasi.
Läksin linnakooli enne 9. klassi lõpetamist, sest kui tuli tung minna, siis tuli minna ja selle vastu ei saanud. Millegi lõpp oli uue algus. Alles Pärnus sain aru, mis Ruhnus õppimine on tegelikult minus kui inimeses muutnud ja kui erilisest ning teistsugusest kohast me pärit oleme. Et oli ja on, mille üle uhkust tunda. See pani omakorda rohkem pingutama ning tõestama, et väike maakool ei tähenda väheseid teadmisi ja silmaringi, mida usutavasti nii mõnigi linlane eeldab, vaid korralikke teadmisi (sest kui sul on ikka 2 inimest klassis, siis katsu sa spikerdada või magada), iseseisvust, oskust hoida kokku, oskust hinnata ja tunda loodust ning oskust armastada oma kodu, mis kaugel mere taga.
Gümnaasiumi esimesel aastal küsitlesin uurimistöö tarbeks Ruhnu kooli õpilasi alates 1994. aastast, milles sain kinnitust sellele, olen vaid üks paljudest õpilastest, kes peab Ruhnu kooli ideaalseks hüppelauaks suurde kiustatusi täis ja karmi maailma, kuhu varem või hiljem kõik lapsed astuma peavad. Kes vaid ise õppida tahab, ei jää siit saadud pagasiga kunagi jänni. Ja seda eelkõige tänu õpetajatele, tõsi küll, läbi aegade päris värvikatele, kuid ennekõike suurepärastele ja alati hingega asja juures olevatele õpetajatele!

Vinget algavat kooliaastat, Ruhnu kool!!

Eeva Lauk