Lisaks eelmisele

 
Need ei taha eelmises postituses millegipärast avaneda.

Mudavõtmisest ja muustki

1929-1930. aastal viidi Ruhnus läbi ja 1931. aastal kinnitati maareform, mille tulemusel said ruhnlased maaomanikeks ja ühtlasi kadus ajaloo hämarusse sajandeid saarel toiminud kogukonna tavadel ja traditsioonidel põhinev elukorraldus. Ometigi kinnitati maakorralduse komisjoni poolt ka ühistegevuseks (kalapüük ja meremuda korjamine) ja maavarade võtmiseks vajalikud servituudid. Piltidel ülal on näiteks toodud Massi talu toimik, allpool väljavõtted 1930. a maakorralduse kaardist.

Kaarel

Jõulupidu

Esietendus näidend "Hüljatute" ainetel. Väikeste ja suurte osatäitjate näitlejameisterlikkus oli nauditav! Nii huumor kui hellad hetked jõudsid ehtsalt rohkearvulise publikuni. Lavakujundus teenis korduvaid kiidusõnu.

Jõuluvanale esinemine kujunes meeleolukaks etluskavaks.

Pärast mandariinilõhnalisi ümber-laua-jutte kõndisid või sõitsid või kiirustasid Ruhnu inimesed mööda lumivalgeid teid oma kodudesse või kuhugi.

-Kadri

Hüdrometeoroloogiliste vaatluste algus

Hüdrometeoroloogiliste vaatlused algasid Ruhnu saarel jää vaatlustega tuletorni töötajate poolt 1894. aastal, vaatlusi tehti Limos. 1906. aastast mõõdeti ka sademeid, 1930. aastal alustati tööd tuletorni juures jaamana, vaatlusi tehti 3x päevas. Jää paksust mõõdeti tollal verssokites, mis oli 4,445 cm. Nagu tabelist näha, oli jää paksus Limos 1895. aastal 29 verssokit ehk ligi 1,3 meetrit paks.

Kaarel

Näituse avamine Skype´i teel

Olgugi, et heli ja pilt jõudsid ajuti viivituse ja hakkimistega meieni, oli ikkagi hea omasid näitusesaalis näha, vana Ruhnu tare sisekujundust ekraanil vaadata, Sofia Joonsi Ruhnu laulu kuulda.

Jäime rahvamajja kaunis kauaks, kerisime Külli värvitud lõngu ja ehtisime saabuvate jõulude puhul tuba ning pidasime plaani.

-Kadri

Monikale!

Õnnitlused Ruhnu saarelt Sulle, Tungi Monika!

Jõudu,

Otsisin üles kõik 1939. aastal Evald Voitki poolt Rahvalehte kirjutatud 19 artiklit
http://dea.nlib.ee/index.php?lid=103&byea=1939&bmon=7
(vist alates l5. august, reeglina lk 4) ja lugesin läbi. Tegu on meisterlikult kirja pandud looga, mis on piisavalt pikk, et sobiks ka raamatukaante vahele.
Need lood vastavad võrdlemisi ammendavalt enamikele küsimustele, mis mul on seoses Ruhnu ajalooga tekkinud va loo algul püstitatud ja selle lõpuni (võibolla sihilikult?) konkreetse vastuseta jäänud küsimus, mis
sellel tori täkul ikkagi niiväga viga oli (lõhkus väikseid ruhnu märasid?), et ta tuli saarelt ära viia.

Sain mh teada, miks ikkagi E. Normani isa ja ema Ruhnu jäid (isegi tema ema foto oli lehes!), millised olid ruhnlaste-kihnlaste suhted, üsna detailselt kalapüügi ja käsitöö kohta, ruhnlaste iseloomuga seoses
tekkinud anekdootidest, miks ikkagi taludel küür oli jnejne.
Juhul kui õnnestuks selle lugudesarja originaalfotod kuskilt arhiivist välja koukida, saaks sellest suurepärase raamatu elust Ruhnu saarel vahetult enne sõda ja eestlase pilgu läbi.

Parimat soovides
Nils Niitra

P.S. 1939. aasta juunis ilmus samas väljaandes sama (aja)kirjaniku haarav sari ka elust Piirissaarel.

Andre

Kellaajaline muudatus

Algus reedel kell 16.00, mitte 17.00.

Loomaarsti visiit

25. - 27.01. 2013 külastavad Ruhnut loomaarstid Marti Lasn ja Margot Lauer.

Loomaarstide vastuvõtt toimub rahvamajas 26.01 kell 10.00 - 16.00. Oodatud on lemmikloomade omanikud, kes soovivad konsultatsiooni või teostada lemmikloomade vaktsineerimist. Kokkuleppel on võimalik ka kasside kastreerimine.

Vastuvõtule palutakse registreerida vallavalitsuses Tiina juures.

Tervitades
Jaanus

Eile rahvamajas

Esimene käik oli Buldersi talu suitsuahjus valminud lambaribi.
Teine käik oli e2-e4.
Kolmas käik oli Alias filmiinimeste, linnu-uurijate ja kohalike vahel.

-Kadri

Pireti algupärane pilt Itist.

Kaarel

Mängime!

Kuna saarel on inimesi, kes neljandat päeva mandrile saamist ootavad, siis kasutame aega nii mõnusalt kui võimalik.  
Saame täna õhtul kell 20 rahvamaja II korrusel kokku, et mängida lauamänge või malet või muud. 

Avatakse näitus Tartus

Kolm linnuharuldust Ruhnus

Ega meiegi Haapsalust kehvemad pole - saarel viibivad kaks Pärnu linnu-uurijat leidsid neil päevil Ruhnus kolm linnuharuldust: siberi-väikelehelinnu, jõgivästriku ja välja-väikelõokese. Neist jõgivästriku leid oli esmane talvine vaatlus Eestis, välja-väikelõokese vaatlus oli koguni läbi ajaloo kaheksas vaatlus Eestis (esmane vaatlus 1998. aastal Matsalus; viimane 17.05.2012 Kihnus).

Kaarel

Harjutame jõulunäidendit

Koolis toimuvad näidendiproovid. Osa tegelasi on küll mere taga ja ootab lennuilma, ent jõulupeoks on etendus kindlasti lavaküps.

-Kadri

Silverile !

Suurlinna tuled on ilusad, ilusad ja pimestavad on nad.
Saarekese õhk on paks, paks ja lämmatav ta.
Pealinna tormine elu, kas iialgi väsid sest sa?
Saarel vaid tormine meri, kuid vaikne ja tontlik on maa.

Linnas tänavaid, maju ja tube on sadu,
aga sinul vaid üks, üks tõeline kodu.
Palju õnne sulle, õnne veel ja veel,
Sest millalgi sa leidma pead, oma kodutee.

Sitt-kust ja jõudu !

Sõbrad Ruhnult.

Detsembri alguse mustrid

Palju õnne Kadri!

Tallinn-Visby-Kopenhagen

Leif saatis Rootsist vabariigi-aegse Tallinn-Kopenhageni liini reklaamplakati, kus aurulaev Ruhno sõitjaid vedas. Ruhno saatusest oli kunagi juttu Ruhnu-nimeliste laevade loos.

Kaarel

Kuidas 1939. aastal Ruhnu sõita sai

1939. aastal külastas Rahvalehe ajakirjanik Evald Voitk Ruhnut ja kirjutas sellest toreda reisikirjelduse. Avaldame sellest katkendi. Piltidel 1937. aasta Eesti reisilaevaliikluse reklaam.

Kaarel

„...On teada, et saarele pääs pole kerge. Laev jääb madala mere tõttu saarest kahe tunni tee kaugusele, milline maa tuleb sõita paadiga. Kuid ega sellepärast veel igakord kaldale ei pääse, sest kogu Ruhnu saarel pole ainustki paadisilda. Viimased nelisada meetrit tuleb sumada läbi merelainete.

Kui raske Ruhnule juurepääsemine ja sealt äratulek on, seda tõendab ka laevade sõiduplaan. Tallinnast Riiga minevale laevale tuleb Ruhnust postipaat kesköö ajal vastu. Seda muidugi siis, kui ilm lubab. Kolme päeva pärast tuleb laev Riiast sama teed tagasi, ja kui nüüd reisija tahab Ruhnust ära tulla, peab ta omal käel paadi palkama, et Tallinna minevale laevale vastu sõita. Ei ole reisija rahakukrus selleks otstarbeks summasid ette nähtud, siis tuleb lihtsalt üheksa päeva Ruhnu saarel istuda, kuni jälle postipaat Tallinnast Riiga minevale laevale vastu tõttab. Muidugi tuleb reisijal siis laevaga teekonda kaasa teha Riiga ja seal kas kolm päeva oodata laeva tagasipöördumist, või sõita raudteel üle Valga pealinna tagasi.

Kui mõne Ruhnu mehe käest küsida, kas palju juhtub reisijatega sääraseid lugusid, et nad laevale ei saa õigel ajal tagasi, siis teeb ruhnulane muigava näo, suured silmad ning lausub: „Ah et palju hiljaksjäämisi? Hiljaksjäämine ei tee mette midagi, aga suurem osa mandri mehi sureb Ruhnu saarele niisama ära.“

Mida enam laev Saaremaa rannast kaugeneb, seda suuremaks muutub seltskond, kes tahab Ruhnule minna. Maid on arvult juba kuus inimest, nende hulgas ka paar naist Ruhnu rahvariides. Muidu on üle laeva parda vajunud öine rahu. Enamik reisijaid on leidnud omale nummerdatud või nummerdamata puhkepaiga – nii kuidas kellegi jõukus. Olgugi et Lätis valitsevat põrgulik palavus, puhub merel jahe tuul üle laevaparda ning Tallinnast tulnud inimesed, kes juba kakskümmend kaheksa tundi reisul olnud, ei taha siin nautida enam öiset mereromantikat.

Meri lamab sinaks kuuvalguses siiski niivõrd vaiksena, et suur laev vaevalt ta loksumisele kaasa elab. Need, kes laevalaele jäänud, võivad veenduda, et me sõidame otse kuusirbile otsa. Kuu on nagu suus latern laevaninas, mis veab valendava tee meie ees, mida mööda laev siis sõidabki. Jõuame juba varsti nii kaugele, et Kuressaare rannalambid enam ei küüni oma valgusega silmapiirile, ning laevamehed määravad meie matka kompassi tarkuse järele. Tõuseb natuke tuultki ja suur laevakere õõtsub kergelt. Oleme väljaspool territoriaalvett, Liivi lahe pinnal. Paar reisijat on visalt ööst ja külmast hoolimata päikesepaiste jaoks tarvitatavaid lamamistoole kinni hoidnud ja norskavad seal palituisse ja vaipadesse mässituina. Nüüd hüppavad nad kiiresti üles, sest kell on üle kesköö ning ruhnulaste paat peaks juba lähenema.

Tõuseme kaaslastega kaptenisillale. Kui mitte arvestada kuu ahtakest valgust, on meri pime. Korraga vilguvad eemal uued tuled. Üks paremal, kaugel. Teine vasemal, üsna lähedal.

„Umbes veerand tunni pärast nad saabuvad,“ hüüab valveohvitser läbi toru alla masinaruumi.

Ikka selgemini vilgub tuli vasakul – see on Ruhnu majakas. Kaugele jääb aga hüvakul asuv Kuramaa tuli ning veel vaid ähmaselt pilutab Domesnäsi tuletorn oma silma.

Sõidame edasi kuu valendavat joont mööda.

Tüürimees hakkab kaptenisillalt signaallambiga vilgutama, et märku anda ruhnulaste kusagilt lähenevale postipaadile. Meri on aga tühi, ainult lainete hauad mustavad ja kohisevad laialt. Nüüd ometi peaks lähenema tolle salapärase saare paat, sest vilkuv majakas hakkab jääma juba seljataha. Ümbruses pole aga midagi-kedagi märgata, sest laev läheb kaugelt saarest mööda, mispärast on raske kohtamispaika paadiga kindlaks määrata.

Ronime kaptenisillalt alla laevaninna ja piilume sealt mustavat merd. Ootusärevus on haaranud ka meid – sõidaksime nagu merel, kust oodata iga hetk piraatide esilekerkimist.

Tuletorn hakkab jääma juba üsna seljataha, kellaosuti on jõudnud juba kahe peale. Kapten päeval oli küll arvanud, et me kohtame ruhnulasi südaööl.

Vaatame silmad valusaks, kui korraga märkame pimedate lainete varjus mingisugust musta eset, mis kuuvalguses kiiruga läheneb laevale. „Ruhnulased!“ kuuldub komandosillalt nüüd ja samal hetkel hakkab ka paadininast tuluke vilkuma. Nemadki signaliseerivad oma saabumisest. Varsti on nad üsna laevanina ees. Osavad sellid – nagu kanna pealt pööravad nad oma sõiduki otse laeva ees ümber ja põikavad suure laeva reisijate hüüete saatel allatuult laeva kõrvale. Hüüdjad olid olnud surmkindlad paadi ümberminekus, kuid osavad ruhnulased polnud tollest lainest oma paati saanud rohekm kui kolm tilka vett.

Laeva ühetasaselt tuksuv raudsüda jääb korraga seisma. Silmapilk haagitakse paat laeva külge ja nöörredel ulatatakse alla.

Alt meresügavikust kostab mootoriplagina sekks karedaid võõrkeelseid hüüdeid. Siis vaikivad mõlemad – laev ja mootor. Paadi ninamees ronib üles laeva. Reisijad, kes seni olid seisnud üsna reelingu ääres, tõmbuvad natuke tagasi, kuna too ennekuulmatut keelt kõnelev tõmmu ja habemetüükais mees sisendas pisut nagu õudust. Selle mulje tõrjumiseks ei teinud mees omalt poolt midagi – tuli laevale, vaatas ringi ja vaikis. Alt paadist kostab sama võõrkeelne kõne ja kolm musta varju askeldab seal pakkide kallal, mis nööriga alla lastakse. Laeva tulnud mees saab endale postikoti õlale ja nüüd laskub ta nöörredelil osavalt kui orav alla paati. Kui viimane pakk on langenud lainetel tantsivasse paati, hüüab postikotimees: „Miks need reisijad alla ei tule?“

See ainuke eestikeelne lause oli määratud meile, kes tahtsime sõita Ruhnule. Muidu need kakssada kahekasakümmend ruhnulast kõnelevad omavahel mingit rootsipärast murrakut, mida vaevalt keegi teine peale nende eneste mõistab.

Käsk on antud – pole midagi parata, tuleb laskuda koos kaasreisijatega koduseks saanud laevalaelt võõrasse paati.

Ainult Tori hobusekasvatuse mees puudub veel. Laeva personaali kiire otsimise tagajärjel saadakse seegi magamast kätte ja ilma et mees, kelle pea veel und täis, midagi mõelda saaks, leiab ta end all loksuvast paadist. Nüüd algab meie retk lusikataolise sõiduriistaga, mis hüppab lainelt lainele Riia lahe supikausis adasi sinna poole, kus vilgub Ruhnu tuletorn.

Esimesed kümme minutit valitseb paadis täieline vaikus. Igaüks püüab üle saada esimestest muljetest olla äikese paadiga keset sügavaid laineid. Pealegi on ju veel öö. Aegamisi rahunevad kõik. Seatekse selg vastu tuult ja püütakse juttugi alata. Paadinina lõikab laineid ja vett pritsib suures kaares üle paadi. Hobusekasvataja hakkab hoolt kandma oma mugavuste eest. Kergitab ennast istmel ja hakkab käsikaudu oma vihmamantlit kobama. Üks ruhnulastest pistab taskulambi põlema ja näitab valgust. Mantel leitakse ja hobusekasvataja naerab: „Lasksin selja läbi liguneda, esiotsa ei julgenud ju liigutada.“

Ruhnulased ei osutanud meile vähimatki tähelepanu, neil oli tegemist paadiga. Sõitsime peagu vaikides.

Aegamisi lähenes hommik. Läbi halli valguse sinetas rannariba.

Juba võis eraldada esimesi kivimürakaid. Ruhnulased muutusid korraga erksaiks, tõusid püsti, vehkisid kätega ja seletasid midagi omas keeles. Vist kivide ja rahnude üle, sest sissesõit olevat hädaohutu.

Kolksatades jooksis paat vastu rannakive. Ja see oli esimene üllatus. Meie teada pidime ju saarele läbi vee jalgsi sumama. Nüüd aga libises paat mürinal kividevahelisse meresopikesse.

Vaadeldes mürakaid rannakive, tuleb mõte, et laevasilla ehitamine siia ei võikski olla mõni-teab-kui kohutav töö – kive on külluses, metsa ka omast käest võtta. Süvendaja siia saata ja Ruhnu mehed paariks nädalaks tööle, ning ongi valmis.

Kaks Ruhnu naist ja nende sugulased Vormsist, kes siia külla sõitnud, hakkasid metsade poole astuma. Meie, ülejäänud, istusime maha, et pidada aru...“