Elu nagu multifilm

Nokitseme õhtuti rahvamajas animafilmi kallal. Tasapisi, samm-sammult, sekundhaaval.

-Kadri

Kõrvitsaõhtu

Kathrini alternatiiv kõrvitsasalatile.

Andre ema kasvatatud kompositsioon.

-Kadri

Hommik laeval

Kunnar, Ants, Margus.

Runö esimese hooaja viimane hommik algas kell 8 lõhesaiade ja magusa kohviga reisijate salongis.

Täna õhtuks jõuab laev Hiiumaale talvesadamasse.

Näis, kas Runöga saabuvad Ringsu sadamasse tuleval aastalgi Kalle, Margus, Kunnar, Indrek, Ants ja Edgar.

-Kadri

keedu-magushapu rukkileiva retsept

RETSEPT:

RUKKI MAGUSHAPU KEEDULEIB  
Kogus 4 keeksivormi jaoks.

1. päev

Lase vesi keema 2,8L ja vala taignasegamis kaussi.

-sega sinna sisse rukkijahu (ca hapukoore paksune )

-sega sisse maltoosat 1/3-1/2 pudelit(1L pudel) või 4 spl rukkilinnase jahu(sega kohe algul rukkijahu sisse) - maitse asi - teeb leiva tumedaks.

Nüüd lase maha jahtuda käesoojaks ja alles nüüd lisad juuretise.

Pane kerkima

2.päev - segad tainast paar korda päevas

3. päev (võib ka 4-ndal päeval – siis rohkem magushapu)

- sega juurde  rukkijahu
(kena paks - nii, et ikka sõrmega torgatud augud kohe kinni ei vaju pärast vormis)

- sega juurde suhkur 400ml- Siin kohal võta taignast juuretist järgm.korraks - ca 1/3-1/2 pooleliitrist purki.

- ja nüüd lisa taignale sool 8tl (et juuretisele nii väga palju soola sisse ei satuks - pidurdab kerkimist)

- Soovi korral jahvatatud koriandrit paar teelusikat – annab BORODINO leiva meki.

Siin võid lisada igasugu lisandeid: kuivatatud marju(jõhvikad, kirsid, ananass jne), seemneid (kõrvitsa, lina, päevalille jm.), sibul, küüslauk, soolakilu, suitsuliha jnejne.

- vala vormidesse (2/3 vormist), 

3 auku ka sõrmega (ja loed sõnad peale!!!)

kui augud enamvähem kinni kerkinud siis ahju

Ahju temp.: algul lase ca 225C-15min(pealt õrnalt pruuniks) siis ca 180C - kokku 1tund - 1.15, oleneb ahjust-katseta.

NB! Algul võid kasutada sisetermomeetrit (lihatermomeeter). Kui leib ahjus natsa tahenenud, torka termomeeter sisse.Kui temp. 98⁰C siis leib valmis.

Ahjust välja märja räti alla.

PS. Tegelikult tehakse seda leiba (magushapu keeduleib) ka ilma juuretiseta. Siis vast peaks hapendama üks päev rohkem ja jälgima, et ikka kenasti kerkiks. 

Juuretist enamvähem nii tehakse ka.

Edgar Nuum

keedu-magushapu rukkileib

Tervitus!

Olen Ruhnus sündinud 1957a 10. juunil - Buldersi talus Jürissaare peres! Ämmaisandaks oli isa!

Lugesin ruhnu blogist leivategu(http://ruhnlane.blogspot.com/2009/03/koduleiva-kupsetamine.html) ja tekkis mõte üks retsept ülesriputamiseks saata.

Mäletan, et vanaema tegi koduleiba keeva veega ja õppisin ka ise selle ära.
Hoopistükkis maitsvam ja kauem pehmem kui tavaline hapendatud kodu rukki-leib.

See nn. keedu magushapu rukkileib oli populaarne eriti lääne eesti saartel.

Seda tehti ka Abruka saarel kust vanaema-vanaisa koos perega Ruhnu kunagi jõudis.

Saadan teile retsepti ja oleks tore kui Ruhnus ka tänapäeval seda tehtaks!

Lugupidamisega
Edgar Nuum

Kaarlile!

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS! ÕNNE MEREL JA MAAL!

Õhtusöök

Pärast ööpäeva vahuveinis marineerimist tuleb lambaliha põllult nopitud saagiga palavaks köetud ahju pista, tunde järgi õigel ajal lauale panna ning sõbrad külla kutsuda. Muidugi küpsetab Liivaaugu perenaine sageli ka leiva toidu kõrvale.
Kõikide külaliste poolt heaks kiidetud ja väga maitsvaks kuulutatud lambaprae retsepti saab Tiinalt.

-Kadri

Esimene memm!

Hommikul oli ka Roostiku hoovi asukatel selge, et tali tõesti taeva ei jäänud.
Mida sa ikka lumega teha oskad, ennem kui näost punasena, seda oma kõnniteelt kühveldama asud?

Veel on selge see, et ilmataadil on ikka täiesti poogen, mis tähed ja numbrid meie kalendris parasjagu seisavad.

Piltidel lumesõdalane Rauliito ja memme meister Lilithy!
Klõpsas: Rees

Marten.

Esimene valge

-Kadri

Sigaretid "Ruhnu"

Järgmise ajaraamatu tarvis oleks hädasti vaja pilti või paari sigarettidest "Ruhnu". Kel veel alles, andku teada.

Kaarel

Etnograafilisi teateid Ruhnust. Järelsõna

Angerjale suhu puhumisega Ferdinand Leinbock oma teated lõpetab. 181-leheküljelises käsikirjas on lisatud ka Ruhnu kaart ja 2 kirja tuletorni ülemalt Arseni Brakmanilt. 25. aprilli 1925 kirjas teatab too, et möödunud talv oli väga soe ja ilma lumeta, kõige külmem kuupäev oli märtsi kuus: -7 kraadi. Ruhnlased polevat saanud mitte ühtegi hüljest. ERMis on säilinud ka hulk Leinbocki poolt tehtud fotosid.

Ferdinand Leinbock võttis 1935. aastal nimeks Ferdinand Linnus, oli ERMi juhatuse liige ja esimene eesti etnoloogiadoktor (1938). Suri 1942. aastal Gorki oblastis, tõenäoliselt vangilaagris.

ERMi töötajatest on Ruhnul käinud veel vanavarakorjaja August Pulst, kes viis siit terve koormatäie vanavara muuseumisse. Praeguses ERMi püsiväljapanekus on  minu teada ainult 1-2 eset Ruhnust, ehk uue maja ehitusega tuuakse ka teisi päevavalguse kätte.

Vasakul Leinbock.

ERMI juhatus, Leinbock alt parempoolne.

Leinbocki pilt tuletorni ülemast Arseni Brakmannist Keloskiarre ääres.








Kaarel

EELTEADE

Idanemas on mõte Ruhnu esimesest KIRBUKAST, sest kes ei tahaks talveks kappidesse ruumi saada? Väikseks või seisma jäänud, aga puhtad riided ja muud esemed (mõni lahe vidin näiteks) - äkki on kellelgi just seda asja vaja. Mis riidekraamist uut omanikku ei leia, selle sorteerime kaltsuvaiba materjaliks. Selleks on eriti head trikoomaterjal ja T-särgid. Randojal on kangastelgedel lõim peal ja ootab ribasid ning kudujaid.
Niisiis, tuulutame kappe ja ühel kenal novembrikuu päeval Rahvamajas saame kokku! Kuupäev selgub, seniks on aega kodus otsiva pilguga ringi vaadata.
P.S. Kui kellelgi vedeleb tegevuseta suurem katel, mis vett peab, siis hea meelega kasutaksin seda Randojal lõnga värvimiseks.

Külli

Etnograafilisi teateid Ruhnust. Ferdinand Leinbock. 1924.Katkendeid XIV

 Kalastus

Kalastus mängib Ruhnus loomulikult tähtist osa, kuna kala üks tähtsamatest toiduainetest on. Kalu saadakse saare ümbrusest üsna rohkesti. (---) Püügiriistad pole Ruhnus ei paremad ega halvemad kui keskmiselt mujal Eestiski. Vanemad püünised olid kõik kodus valmistatud. Nüüd minnakse juba osalt ostetud püüniste peale üle. Ruhnulastele omase kalduvuse tõttu kõigist asjust suuri tagavarasid pidada leidub siin küll rohkemal arvul kui vist kusagil mujal vanu püüniseid, mille iga ulatab tagasi isegi 18-dasse aastasatta.

(---) Peamine kalapüügi aeg on kevadeti ja sügiseti. Talvel lähevad kalad kõik sügavamale merde ega pole enam kättesaadavad (Anders Matts). (---) Pehme talvega katsutavat ka jää alt püüda, kuid harilikult väikeste tagajärgedega.

(---) Hilissügisel peetakse võrke ainult 2-3 tundi sees, nii et püüdjad vahepeal randa ei tulegi, vaid paadiga võrgu juurde jäävad. Kogu ööks ei või siis sellepärast võrke merde jätta, et meretigud ehk kakantid need katki sööksid (Anders Matts). (Siin on mõeldud ehk merikilki, mis ka praegu tavaline on. Tänapäevastest materjalidest võrke nad õnneks katki ei näri. - K) (---) Praegu on tarvitusel ainult puuvillased vabrikus tehtud kiluvõrgud, mida ostatakse Tallinnast. Peente silmade tõttu tuleb see odavam osta kui omal kududa. (---) Kilu hooaeg on oktoobris. (---) (Räime)püügihooaeg on kevadel: aprillis, mais, juunis. (---) Siiapüügi hooaeg on oktoobris. Püütakse neid aga kevadest, mere lahtiminekust kuni mardipäevani. Siigu saab üksi vaikse ilmaga, kuna räime ja turska saab ka tuulega.

Võrgud olid vanasti kõik linased, nüüd enamasti puuvillased. Ühed kui teised tehakse kodus, peale kiluvõrkude, mis kõik ostetud. (---) Naised ketravad võrgulõnga vokkidega valmis, mehed kujavad huiga, mida mitmes erisuuruses võrgusilmade suuruse järele. (Tänapäeval kutsutakse nimetatud riistapuud uiks – K.) (---) Ühe võrgu kudumiseks, kui õhtul ja hommikul à paar tundi töötada, kulub pea terve talv.

Noodaga püütakse ainult lesta. (---) Lesta püütakse kevadest sügiseni, kuid peamine püügiaeg on jaanipäeva ümber. Saak on harilikult 200-300 lesta ümber, kuid alates 30-st loetakse seda ka juba rahuloldavaks. (---) Lestad Ruhnu ümbruses on hästi pisemad, kui Kuressaare ümbruses saadavad.

(---) Põhjaõngedega püük on (Matts Anders teatel) on õpitud a. 30-25 tagasi Tallinna meestelt. Olnud keegi kilupüüdja Juhan, kes Ruhnu mehi sel teel turski püüdma õpetanud.

Isaks` Isaki teatel lõigatavat ahingaga püütud angerjatel kohe pea noaga kukla pealt katki, et nad rutem sureks. Vanemad mehed toimetavat seda koguni ilma noata – hammustades. Vahel hammustavat ka angerjas mehe keel või huule sisse. Et seda ei juhtuks puhutavat angerjale enne suhu.

Sügispidu

Pill hüüdis laupäeva õhtul rahvamajas. Tuulelõõtsutajad mängisid, laulsid. Tantsujalad tegid samme.

Etnograafilisi teateid Ruhnust. Ferdinand Leinbock. 1924.Katkendeid XIII

(Hülgepüügi) majanduslik külg

Hülge saadustest on kõige tähtsam pekk. Seda soolatakse talvel tünnidesse ja viiakse kevadel Kuressaare, Tallinna ja Pärnu turgudele. Ostjateks on enamsti nahavabrikud, kes sellest omale nahkade ümbertöötamiseks tarvisolevat traani valmistavad. 1924 a. kevadel ehitati Ruhnus ka esimene traanivabrik. Selle ehitas Pass-pere omanik Österman ühes oma kome pojaga suure saladuse katte all, ilma et ühtegi võõrast, ka ruhnulast selle sisse laseks. Nii ei saanud tema sisseseadega tutvuda. Vabrikuomanik ostab ka naabritelt hülgepekki üles ja töötab traaniks. Viimane on hästi kallim kui pekk. Nii makseti 1924 a. suvel traanupuudast 1100-1200 mk., kuna pekipuud maksis u. 700 mk.

(---) Liha süüakse nagu iga muu looma oma, värskelt, suitsetatud ja soolatult. Hülge sisekondi söödetakse keedetult sigadele. Nahast tehakse peaasjalikult jalaseid: loivu ja pastlaid. Enamus neist müüakse. Hind u. 600-1000 mk. tükk. Pojanahk on odavam. Püügi tasuvuse tõttu kaevatakse, et see järjest väheneb, eriti talvisel jäält püügil, kus paari nädala kohta vahel ainult 1-2 hülget mehe kohta saavat, mis aega enam ära ei tasu. Et aga aega saarel talve aegu palju on ega mingit muud teenimisvõimalust pole, siis jääb hülgepüük nüüdki veel peateenistuseks. (Hiljem sai ruhnlaste peamiseks tuluallikaks siiski paadiehitus, kuna hülgepüük aegamisi vanemate meeste tööks jäi. Võib-olla oli põhjuseks ka usin küttimine, mistõttu hülgeid lihtsalt vähemaks jäi. - K)

Tiinale!

SOOVIME ÕNNE JA PALJU RÕÕMU!

Etnograafilisi teateid Ruhnust. Ferdinand Leinbock. 1924.Katkendeid XII

Jäält püük

Ka kesktalvel pole meri harilikult kunagi üleni kindlas jääs. Jääolude muutlikkuse tõttu on need talvised püügilkäigud, mis kestavad vahel katkestamata terveid nädalaid, sagedasti üsna hädaohtlikud. Sellepärast ei käida jääl kunagi üksinda, vaid suuremas seltskonnas. Nii on tekkinudki juba üsna ammu n.n. hülgepüügi seltsid talviseks püügiks. Praegu kutsutakse neid „seltse“ Ruhnus ka „kompaniideks“, vähemalt eesti keeles. Arvan, et see nimetus on tarvitusele tulnud 1918 a. Saksa okupatsiooni ajast.

Seltse ehk kompaniisid on Ruhnus kauemat aega püsinud kolm. Praegu kannavad nad nimesid Nordi-kompanii, Südi-kompanii ja Kesk-kompanii. Iga pere kuulub teatavasse kompaniisse. Nii oli N-komp. 10 peret, S-komp. 10 peret ja Kesk-kompaniis 7 peret.(---) Noori võetakse harilikult 13 a. vanusena täisõigusliseks liikmeks vastu, sest selles vanaduses hakkab ta „püssi pruukima“, s.o. hülgejahil kaasas käima. (---) Küttidee arv 1924 a. järgmine: N-komp. - 34 meest, Kesk-komp. 25 meest, Südi-kompanii 1923/24 a. talvel lagunenud, oli järel ainult 9 meest, kuna ülejäänud kompaniist lahku olid löönud ja väiksemate gruppidena püügil käima hakanud. (---) Arvatavasti on aga kompaniide iga varsti loetud. Lahkulööjad on just paremad kütid, sest praeguse korralduse juures jagatakse saak ühetasaselt kõigi kompanii liikmete vahel, kes jääl kaasas olnud. Küti lisatasuks jääb ainult nahk. Sel vanal korral, nagu teistelgi Ruhnu kommunaal-elu külgedel, on see hea tagajärg, et kõik enam-vähem ühel jõukuse tasapinnal püsivad. Uue aja individualistlik vaade hakkab aga Ruhnuski juuri ajama. Ja S-kompanii lagunemise järele jäidgi mõned halvemad kütid 1923/1924 a. talvel jäältpüügi aegu juba ilma hülgeteta (hra Brakmani teatel), kuna lahkulöönud osavamad mehed rohke saagi said.

Jääle võetakse alati ka koeri kaasa. Igal kütil on oma koer, kes hülgepüügiks eriti välja dresseeritud. (---) Koerad aitvad hülgeid, eriti poegi üles otsida ja neid kinnigi võtta. Hea koer ei tohi hülge peale kunagi haukuda ega ka enne laskmist selle juurde joosta. Sagedasti ei kannata nad aga välja ja tormavad hülge juurde, seda minema hirmutades.

Paadiga jääle minnes pannakse kelk paati, sanuti toidutagavarad, vahel ka püss. Nii matkatakse sadasid kilomeetreid, tihti 2-3 nädalat vahetpidamata. Jõudes kohta, kus hülgeid arvatakse leiduvat, jäetakse paat maha ja minnakse ümbruskonda hülgeid otsima, kelku järele vedades. Hülgeid katsutakse otsida pikksilma abil.

(---) Tuld jääl viibides kunagi ei tehta. Nii tulebnädalate viisi ainult külma ja koguni külmetanud toitu süüa: peaasjalikult soolatud ja suitsetatud kala ja liha. Juuakse merivett, mida jääaugust imetakse peene, luige tiivakondist tehtud torukese läbi. Sellega juues ei lõhene huulte nahk ega ole joomiseks ka kuigi suurt auku tarvis.

(---) Ruhnus ollakse ju noorena sarnase eluviisiga nii karastatud, et külmetamise läbi haigusi harva ette tuleb. Reumatism ja išias tulevad sagedamini ette kui tiisikus. 

Küttehooaeg on alanud

Jüri

Täpiline

Kui kellelgi on huvi osta omale valla omanduses olev Opel Omega, andke teada vallavalitsusse hiljemalt 19-ks oktoobriks.

Hind 500 eurot.

Ruhnu Vallavalitsus

Etnograafilisi teateid Ruhnust. Ferdinand Leinbock. 1924.Katkendeid XI

 Sügisene laevapüük („sügisreis“)

Et oma saare ümbrus hulga küttidele küllaldast jahimaad ei paku, siis käiakse juba igivanast ajast ka võõrastes randades. Selleks tuleb juba laevaga teele asuda. Harilikult minnakse sügisreisile augusti lõpul, kui viljakoristamine möödas. Tagasi jõutakse oktoobri kuus. Reisi kestvus oleneb muidugi ilmadest, saagist jne. Ka katsutakse harilikult Haapsalu laadal ühes ära käia, kust ostetakse talveks linu, kanepit ja toidukraamigi, nagu soola, tangu j.m., mida suvel küllaldaselt tagavaraks pole toodud. Pealegi on näit. vili sügisel odavam. Omalt poolt ruhnulased võtavad vahetiskaubana kaasa koduloomade ja hülge nahku ehk hülgerasvagi, vahetades neid näiteks vilja vastu neis randades, kuhu püügile minnakse. Nii saavat pargitud loomanaha eest 8 külimittu otra (8 külimittu vilja oli umbes 72 kg – K). Ka lõigutakse mandri randades püügi vaheaegadel pajuvitsu korvipunumiseks, nõuvitsadeks jne, mida viimaseid keeratakse kokku ja hoitakse nii kettakujuliste mattidena alal. Nooremad käivad Wormsi, Noarootsi j.t. Rootsi elanikkudega randades ka noorikuid välja valimas.

Laevad – 2 mastilised tekita „jaalad“ - aetakse siis kaldalt, kus nad suvel harilkult seisavad, vette ja varustatakse kõige tarvisminevaga. (---) Meeskond on 6-10 meheline, nagu juhtub. Laevad on ehitatud 4-5 perekonna peale kokku, kes siis ka koos püüdmas käivad, harilikult igast perest 2 meest või nagu keegi jaksab, sest sügireisil jagatakse kõik saak koju jõudes ühetasaselt kõige meeskonna vahel ära. (---) Harilikult katsutakse aga igast perest ühtlane arv saata, kuna ülearused ennast peavad troostima oma rannast laskmisega, kalapüügiga, kartulivõtuga jne. (---) „Kapteniks“ on harilikult vanim laevasolija. Tema nimele kirjutab pastor sõidupassi, mida aksepteeritakse isegi välispassina igal pool.

Niimoodi varustatuna sõidetakse siis püügikohtadesse, mis pea üle kogu Riia ja Soome lahe rannikute ning saarte laiali pillatud. Et riidu püügikohtade pärast ära hoida, on need juba ammu vallanõukogu pool igale laevkonnale kindlaks määratud. (---) Eesti Vabariigi tekkimisega jäid muidugi kaugemal Kroonlinna pool olevad püügikohad Venemaale ega saa neid praegu kasutada.

(---) Kui hülgeid rannas nähakse, lastakse neid ka talvel edasi. Päris hooaeg algab ometi alles mere kinnikülmumise järele.

Etnograafilisi teateid Ruhnust. Ferdinand Leinbock. 1924.Katkendeid X

 Hülgepüük

Kõige harilikum hülgeliik, mida meie vetes saadakse, on väheldane mustjas valgete täppidega hülge, mida ruhnulased kutsuvad vikar. Teine liik on nõndanimetatud suur-hall, ruhnu keeles gruo-šaol, mis valkjama karvaga ja vikaritest paar jalga pikem. Tema elab aga rohkem „suures meres“, Ojamaa (Gotlandi) pool, kust teda tugav W-tuul mõnikord meie randa ajab. Sellepärast saadakse neid harva. (Tänapäeval leidub Ruhnu ümber mõlemat – ja aina rohkem ja rohkem – K.)

Kõige kergem olla suurt halli püüda, sest ta olla rumalam kui teised hülged. Ta ei oskavat omale ka jäässe hingamisauku teha, vaid otsivat parem lahtist vett. Suure halli poeg tulevat teinekord kütile ise kartuseta vastu, kuna vikarite pojad alati eest ära jooksvat.

Püügiriistaks on püss. Vanemal ajal tarvitati oma tehtud tulelukuga püsse, nüüd on kõigil kroonupüssid: vene, saksa, jaapani ja inglise j.m. süsteemi ehtsad sõjaväepüssid, mis siit-sealt sõduritelt ja eraisikutelt ostetud ja enamasti oma käe järele ümber tehtud: laad kergemaks j.n.e.

Varustuse hulka kuulub ka kiiker. Vanemal ajal on tarvitatud papptoruga kiikreid, nagu ERMis olev eksemplar. Praegu tarvitatakse aga ostetuid vasktorudega suuri merikiikreid. Nii püssid kui kiikrid on Ruhnus väga armastatud artikkel. Jõukamates peredes leidub oma tosin erisüsteemilisi püsse ja poole tosina võrra kiikreid igas suuruses.

(---) Omatehtud püssidega lastakse u. 60-100 sammu pealt, vintpüssidega kaugemaltki, nagu kütt. Ruhnulased on ütlemata osavad sihtima, kuna nad juba väikeste poisikestena püssiga ümberkäima õpivad, harjutades ennast muu seas lindude ja jäneste laskmisel.

(---) Sel - (sügis) – hooajal lastud hüljes jagatakse ühetasaselt kõigi sel korral rannasolevate vahel. Nahk ja sisikonnad saavad laskjale. See on vana kombeõigus. Et aga siingi jagamisel arusaamatusi võib tulla, näitab järgmine 1923 a. sügisel olnud juhtumine. Anders Johannes oli olnud üksinda rannas hülgeid varitsemas. Kõik muud küla elanikud olid aga muda vedamas. Anders lasknudgi hülge ja viinud tervelt omale koju, sest teisi küttimas ei olnud. Külarahvas aga, kes selle (S-poolse, XX; – see on peremärk – K) Anders pere rahvaga kaunis pahasti läbi saab, leidnud, et ka nemad osa saama peavad, sest ka nemad olnud „rannas“, kuigi mitte püssiga, vaid muda vedamas. Kusagil polla aga öeldud, et just püssiga peab rannas olema! Nii tulnudgi vallavanem ja jaganud saagi kõigi rannasolnud küla küttide vahel ära. Anders, kellele ülekohut tehtud, tulnud nüüd majakale komandandi ja politseiniku hra Brakmani juurde abi otsima. Viimane, kes selle loo jutustaski, teinud saalomonliku otsuse: kui tahate oma kombeõiguse juurde edasi jääda, siis jääge igas punktis ja ärge tulge omavaheliste otsuste üle politseile kaebama. Kui aga teisiti, siis käige igas punktis vabariigi seaduste järele ja jätke oma kombeõigus hoopis nurka. Viimane ei meeldinud muidugi ühegi ruhnlasele ja Anders´ki pidi oma hülge kaotusega leppima.

Etnograafilisi teateid Ruhnust. Ferdinand Leinbock. 1924.Katkendeid IX

 Karjakasvatus

Selt alalt on minu teated üsna vähearvulised. Mis Ruhnus eriti silma torkab, on sealne suur loomade arv ja sellega ühenduses kehv toitmine. Nii peetakse pere kohta 4-6 isegi 8 hobust, mis on väheldase kasvuga ja vist kaunis nõrgajõulised, nii et neid just põhjuseta alati kahekaupa vedama ei panda. Kaeru ei anta hobustele sugugi, ainult heinu ja vett, hädakorral heinte asemel põhkugi. Suvel käivad hobused külavahel karjas, muude loomadega läbisegi. (---) Et hobust ainult põllutööks ja vedudeks tarvitatakse, mitte kunagi aga sõiduks (laulatuselgi käiakse jalgsi), siis ei ole ka tema eest sarnast hoolitsemist kui mandril.

Lehmi on 3-5 tükki pere kohta. Need on väheldased loomad, punase karvaga, mingisugune kohalik tõug, nagu hobustelgi, kuna värsket verd kusagilt juurde tulemas pole. (---) Nahad lähevad jalatsite valmistamiseks, kuna vasikanahast ka pikke merepükse õmmeldakse.

Lambaid on samuti rohkesti, kuna kõik riided oma villadest valmistatakse ja tihti villu veel lisakski tuleb osta. Eriti otsitavad on valged lambad, kelle vill läheb hülgepüügi ülikonna valmistamiseks.

Sigu peetakse Ruhnus väga palju, 10-20 tk. pere kohta, toidetakse selle eest aga väga viletsasti. Suvi läbi on nad täiesti oma pead, elavad metsas ja muutuvad vahel päris metsikuks, nii et neid sügisel püüdma ja väevõimuga kodu tooma peab. Ruhnu siga on väga metsiku välimusega: must, pikk ja kõhn, pika ninaga, pikkade püstiseisvate harjastega ja väga visa kasvuga. Nägin hra Brakmani juures ühte kahe aastast Ruhnu tõugu siga ja selle kõrval 1/2 aasta vanust Saaremaalt toodud põrsast. Mõlemad olid päris ühesuurused, kuigi neid ühtlaselt oli toidetud. - Viimastel aastatel olla ostetud ja saarele toodud ka paremaid sorte. Enamus on siiski veel kohalikku tõugu, mida ruhnulased eelistavad eriti tema pika harjase tõttu. Viimast tarvitatakse peaharjade tegemisel, kui ka igasugu nahaõmblimise tööde juures niiditeritamiseks. (---) Tapetakse sigu 3-4 aastastena. Pekki saab neist väga vähe.

Koeri peetakse Ruhnus rohkesti, tihti 3-4 tükki peres. Eelistatakse suurekasvulisi, kes hülgepüügil suureks abiks. Neil peavad olema head jahikoera omadused, kuna hülgepüügiks nad saavad veel eri-dressuuri. Et koer talvisel hülgepüügil kütile lahutamata seltsiliseks, siis peetakse temast lugu, lastakse alati tuppa jne. Sellest vist tulebgi see muinasjutuline kirpude rohkus, millega Ruhnu ju ammu kuulus. Kutsikaid ostetakse sagedasti ka linnadest, nii et siin mitmeid sorte leidub.

Anisid ja parte on rohkesti. Need käivad karjas, külavahel ja kaugemalgi. Mitmel pool saarel, põlluaidade ääres võib näha erili(si) ani- ja pardimaju, tugeva koerakuudi suurused, kuid jämedatest palkidest raiutud. Neis leiavad linnud vihmaga varju ja ka öökorterit.Pardid on väga valid lendama: tormavad vahel terve karjaga ühe hooga läbi terve küla.

(---) Kanu peetakse ka ainult oma tarvideseks. Müügiks mune ei jätku, vähemalt ei anna see nimetamisväärst sissetulekut.

Ka miski merilind, vist koslas, käib Ruhnus külas pesitsemas, kus neile suured, pea silgutünni suurused kastid puude otsa üles on seatud, nagu kuldnokkadelegi.

Mesilasi Ruhnus ei peeta ega olla neid kunagi peetudgi (P.Ulas).

Pidu tulekul!

Juba sel laupäeval!

Reedel kell 14 tuleb Pärnust laev. Esmaspäeval läheb Pärnusse ja Saaremaale lennuk.

Etnograafilisi teateid Ruhnust. Ferdinand Leinbock. 1924.Katkendeid VIII

 Põllutöö

(---) Ruhnus kasvatatavate kultuurtaimede valik on väga piiratud. Peavili on rukis, vähesel mõõdul ka oder. Viimane läheb peaasjalikult õlle tegemiseks, milleks suurel mõõdul ka rukkid tarvitatakse. Tangu saarel ei tehta, see ostetakse väljastpoolt. Kaera ei külvata hoopis, samuti ostetakse nisujahu väljast. Tähtist osa mängib lõpuks kartul. Vähesel viisil kasvatatakse kodu ümbruses aed tubakat, muidugi ainult oma tarvitamiseks. Ristikheina, tatart, samuti lina ja kanepit ei kasvatata. Viimast kahte saadakse mandrilt vahetuskaubana hülgerasva ja nahkade vastu.

(---) Korralikke viljapuu-aedasid ei ole. Mõnedes peredes on üksikud õunapuud talumaja ümbruses. Marjapõõsaid ai pannud ma kuskil tähele. Köögivilja leidub vähesel viisil üksi pastoril ja tuletorni-ülevaatajal. Külas ei kasvatata neid pea kusagil. Üksi 1923 a. suvel, kui mõned Ruhnu mehed Rootsis – Karlskronas – külas olid käinud, saanud nad sealt muu seas ka oa, herne, naeri, porkna, samuti loomanaerite, -porknate ja -peetide seemet kingituseks, mida siis terve küla maha külvanud (saadud kingitus jagatud vana kombe järele ühetasaselt ära). Ometi jääb see esialgu ainult katseks ja ei oma mingit praktilist tähendust. Nii kõneles Anders-Johannes, et tema 1923 a. 7 toopi ube-herneid maha teinud, kuid hanid söönud need kõik puhtaks. Peeti ei sööda saarel hoopis, samuti kurki. Ka sibulaid ei olnud külas kuskil näha.

(---) Rukkilõikust toimetatakse ainult vikatitega. Sirpe ei tunta hoopis. (---) (Vilja)kotid on nii kanepised kui kui linased. Kotiriie kootakse saarel, ainult lina ja kanep tuuakse mandrilt.

(---) Ülesvõetud kartulid veetakse kodu ja paigutatakse küla ümbruse liivaküngastes asuvatesse koobastesse ja keldritesse. Vahel tarvitatavat kartulite ületalve hoidmiseks ka lihtsamat nn. kartuliauku.

(---) Aiataimedest olgu siis nimetatud veel humalad, mida igal pool majade ümruses rohkesti kasvab. (---) Mõne maja ümbruses kasvavad humalad päris padrikuna ja annavad Ruhnu külale omapärase ilme.

Etnograafilisi teateid Ruhnust. Ferdinand Leinbock. 1924.Katkendeid VII

 Üldiseid märkusi

Ruhnus süüakse üldiselt õige tublisti, hästi suuremad kvantumid toitu, kus seda mandril näeb. Seal juures eelistatakse igasuguseis konserveeritud aineid: soolatuid, suitsetatuid. Söögi alusena võetakse heal meelel viina, ometi võidakse seda omale tööpäevadel harva lubada, olgu siis talgudel või linnasõidul. Piiritust tuuakse harilikult Kuressaarest toop (toop - umbes 1,2 liitrit – K) või paar tagavaraks, kust siis tarviduse korral veega segades paras joodav viin saab. Peremees rüüpab enne ise siis pakub teisele.

Süüakse puulusikatega, ühisest kausist. Meestel on igaühel alaliselt tagumikul rippuv puss lauanoaks, naistel on liigetnoad, harva mõni päris lauanuga. Kahvlid pole, kartulid, kala jne võetakse käega. Koored ja muud jäänused pannakse lauale. Puuliudasid enam tarvitusel pole, peale taarikibu ja seegi tihti juba emaljeeritud kruusile aset annud.

(---) Söögiajad. Kodus süüakse harilikult 3 korda päevas. Hommikul tõustakse rahulikumal ajal ajal nagu talvel u. kl. 5-6 hom. Varsti selle järele süüakse hommikut – kl. 6-7. (---) Kl. 12-2 vahel on lõuna. Kl 5 p.l. Hakatakse talvel juba videvikku pidama ja pannakse lamp põlema. Õhtusöök jälle kl 6-7 paigu. (---) Suvel on jaotus veidi teine. Kibedal tööajal, nagu heina, rehepeksu jne ajal tõustakse varem, juba kl 3-4.

Söök valmistatakse forstus lahtisel tulel, kettide küljes rippuvates padades. Tulelt maha tõstetud pajad hoitakse forstu muldpõrandal, eriliste selleks punutud ümmarguste õlgvitsade sees, et nad ümber ei langeks. (---) Süüakse toas, ristjalgadega söögilaual, suvel enamasti erilistes taluõuel seisvates suvimajakestes, mis selleks määratudgi ja parajasti u. 10-12 inimest ümber laua ära mahutavad.

Viltu nagu Pisa

Priit

Etnograafilisi teateid Ruhnust. Ferdinand Leinbock. 1924.Katkendeid VI

 Piim, või, juust

Piima tarvitatakse harilikult rõõsalt, kas söögi kõrvale rüüpamiseks või ka ülemalkirjeldatud piimapudi näol. (---) Koor tarvitatakse kõik võitegemiseks. (---) Kohupiima Ruhnus ei tehta. Juustu ega sõiru Ruhnus ei valmistata ega söödagi neid üldse.

Munad

(---) Üldse saadakse mune vähe ja loetakse neid rohkem maiusasjaks, mispärast neid enamasti pidudel ja pühadel tarvitatakse.

Joogid

Õlut tehakse igas peres ilmtingimata jõuludeks ja rukkilõikuseks, s.o. 2 korda aastas. Rikkamates peredes vahel ka sagedamini. Peale selle muidugi pulmadeks j.m. pidustusteks.

(---) Üsna vanal ajal olla saarel mõned ka viina teinud – rukkist. Aastat 50 tagasi olnud viimane juhtumine, kus keegi vanamees viinapõletamise eest Kuressaarde viidud ja seal 25 rublaga trahvitud (Anders Mattsi teatel).

Kase ja vahtra mahla tarvitatakse. Vahtra mahlast keedetavat koguni siirupit. (---) Mett Ruhnus ei tarvitata, kuna siin ka mesilasi ei peeta.

Teed ja kohvi juuakse võrdlemisi harva, kuigi vahel ka argipäeva õhtutel jõukamates peredes teed tehakse. Kohvi tehakse kas pühapäeva hommikul või pärast lõunat. Mõnes peres leidub kakaodgi.

Tubakas

Tubaka suitsetajaid on meeste hulgas vist küll enamus. Tõmmatakse niihästi piipu kui omakeeratud „plotskit“ ja nooremad ka paberosse, mille odavamaid sorte saarel olevas poodikeses saada. Vanemad mehed tarvitavad kokkuhoidmise mõttes pea ainult omakasvatatud tubakat. Ninatubaka tarvitamist ei tunta, paar vanemat meest peavad küll aga tubakat põses, tarvitades selleks nii kodukasvatatud tubakat kui ka teiste meeste piibupõhja kogunud jäänuseid. (---) Naised ei suitseta.

Aarele!

Palju õnne sünnipäevaks!

Etnograafilisi teateid Ruhnust. Ferdinand Leinbock. 1924.Katkendeid V

 Taimetoit

Taimetoidul on Ruhnus kõrvaline osa, kuna pearaskus lasub lihal ja kalal. Erandi moodustavad ainult leib ja kartul, mis kumbgi küll pea ühegi söögi juures ei või puududa. (---) Et keeduvilja, nagu ube, herneid, porknaid jne ei kasvatata, siis on eriti suppide valik üsna väike. Keedetakse kartuli-, kapsa- ja tangu ehk kruubi suppi, harilikult lihaga, pidudel ja pühadel ka klimpidega. (---) Tange ega kruupe Ruhnus ei tehta, need ostetakse mandrilt või vahetatakse hülgerasva resp. nahkade vastu.

(---) Kördi tarvitamise kohta puuduvad mul teated. Ka pudru ei juhtunud ma 2 nädala sees üheski peres nägema, kuigi seda tehtavat, vähemalt kartulast ja ka odratangust. (---) Samuti on tundmata kama.

(---) Keeduvilja ja üldse rohelist tarvitatakse Ruhnus väga vähe. Nii loetakse seal mittesöödavateks niisuguseid taimi kui sibulad, kurgid, kõrvitsad. Sellepärast ei kasvata neid ka keegi. Kapsad on õieti ainukene keeduvili, mida kasvatatakse ja söödakse. Neid tarvitatakse enamasti sissetehtuina.

(---) Seeni Ruhnus ei sööda, kuigi neid seal palju kasvab (Elleni teatel oli siiski üks inimene, kes seeni sõi – tema vanaema, ülalnimetatud Pärsi talu Olga, kes oli Naissaarelt pärit ja ka Tallinnas elanud). Metsamarju süüakse, kuid neid on saarel vähe saada. Laidub maasikaid, mustikaid, pohlakaid ja veel mingisuguseid marju, mis „suuremad ja hapumad kui pohlakad“ ja kutsutakse „trenju“ (ehk siis jõhvikad – K). Aiavilja peale väheste õunapuude ja sõstrapõõsa ei kasvatata (hilisemas tekstis väidab Leinbock, et marjapõõsaid tema ei näinud).